Rändur

Uudis!

2009-05-27T14:23:00.002+03:00

Kuigi elektrijänes on sama krapsakas ja heatujuline nagu 3 aastat tagasi, tuli aeg uuendada. Kõik me vajame vaheldust ja nõnda ka minu suurepärased fännid.

Eelkõige teile mõeldes, et veel paremat meelelahutust pakkuda, aga ka minu enda vaheldusvajadusest tingituna kolisin reisijuttudest pajatava blogi uuele aadressile http://blog.pilleperi.com/

Praegu on seal elektrijänese vanad reisijutud copy-paste meetodil (kuna lähen üle WordPressi platformile, mida ma ei suutnud kuidagi bloggeriga koostööd tegema panna kolimiseks), kuid üsna pea on oodata uusi seiklusi, uusi pilte, uusi elamusi.

Olge mõnusad!

Majanduspoliitika explained

2009-04-30T17:31:00.004+03:00

Pärast seda, kui olin päevad ja ööd majanduspoliitikat tuupinud, leidsin 5-minuti lühikokkuvõtte:

SOCIALISM
You have 2 cows.
You give one to your neighbour.

COMMUNISM
You have 2 cows.
The State takes both and gives you some milk.

FASCISM
You have 2 cows.
The State takes both and sells you some milk.

NAZISM
You have 2 cows.
The State takes both and shoots you.

BUREAUCRATISM
You have 2 cows.
The State takes both, shoots one, milks the other, and then throws the milk away.

TRADITIONAL CAPITALISM
You have two cows.
You sell one and buy a bull.
Your herd multiplies, and the economy grows.
You sell them and retire on the income.

SURREALISM
You have two giraffes.
The government requires you to take harmonica lessons.

AN AMERICAN CORPORATION
You have two cows.
You sell one, and force the other to produce the milk of four cows.
Later, you hire a consultant to analyze why the cow has dropped dead.

A FRENCH CORPORATION
You have two cows.
You go on strike, organize a riot, and block the roads, because you want three cows.

A JAPANESE CORPORATION
You have two cows.
You redesign them so they are one-tenth the size of an ordinary cow and produce twenty times the milk.
You then create a clever cow cartoon image called ‘Cowkimon’ and market it worldwide.

A GERMAN CORPORATION
You have two cows.
You re-engineer them so they live for 100 years, eat once a month, and milk themselves.

AN ITALIAN CORPORATION
You have two cows, but you don’t know where they are.
You decide to have lunch.

A SWISS CORPORATION
You have 5000 cows. None of them belong to you.
You charge the owners for storing them.

A CHINESE CORPORATION
You have two cows.
You have 300 people milking them.
You claim that you have full employment, and high bovine productivity.
You arrest the newsman who reported the real situation.

AN INDIAN CORPORATION
You have two cows.
You worship them.

AN IRAQI CORPORATION
Everyone thinks you have lots of cows.
You tell them that you have none.
Nobody believes you, so they bomb the crap out of you and invade your country.
You still have no cows, but at least you are now a Democracy.

AN AUSTRALIAN CORPORATION
You have two cows.
Business seems pretty good.
You close the office and go for a few beers to celebrate.

A NEW ZEALAND CORPORATION
You have two cows.
The one on the left looks very attractive.

Öölaulupidu

2009-04-28T14:54:00.002+03:00

Taupo

2009-04-22T19:01:00.008+03:00

Kui selle suurepärase reisi juures kahetsusi välja nokkida, siis lisaks sellele, et ma oleks tagantjärgi kordades rohkem suurepäraseid veine joonud, oleks tahtnud ka rohkem aega Taupo kandis veeta. Aga piiratud ajaressursse arvestades saime sellegipoolest täiselamuse.

Taupo on Uus-Meremaa suurim järv, mis asub põhjasaare keskel. Järve kaldal laiub ka samanimeline linnake 22 000 elanikuga. Taupot peetakse põhjasaare Queenstowniks (sellest hiljem), paigaks, kus saab turismida, kõikvõimalikke ekstreemsusi teha ning lihtsalt lõõgastuda.

Järvest algab Waikato jõgi, mis oma teekonnal pakub silmailu Uus-Meremaa kõige uhkema, Huka kose näol. Turismipiirkonnale omaselt saab selles kandis teha absoluutselt kõike: alustades krevetifarmi "kreveti-jalutuskäiguga" ning lõpetades vulkaanilise võlumaaga.

Linna külje all asus ka terve reisi jooksul kohatud ainus ametlik tasuta kämpinguplats. Kõik ülejäänud olid krõbeda hinnaga ning ainuüksi auto parkimise ja olmeruumide kasutamise eest taheti 30-40 dollarit. Meiesuguste kitside turistide jaoks on aga kõik järveäärsed, mererannad ning muidu ilusad paigad varustatud "no camping or overnight stopping" siltidega.

Igatahes, Taupos seda probleemi ei olnud - kõik oli meeldiv ja sõbralik, omavalitsuse esindaja tõi isegi küsimustiku täita, et kuidas me laagripaigaga rahule jäime, mida muuta soovitaks jne.

Taupo linn ise oli selline pisike, suvine ja laupäevaselt õdus. Tänavakohvikute ja linnulaulu sumina sekka kostis aeg-ajalt täiskiirusel üle järve kihutava mootorpaadi või vesilennuki müra. Kui hommikune udu hajuma hakkas, avanes üle järve sõnutukstegev pilt - lumised mäetipud reetsid meie järgmise sihtkoha, Tongariro rahvuspargi lähedust...

Meremaa edasi

2009-04-15T22:14:00.009+03:00

See loodus, kuhu omadega jõudsime, oli sõnatukstegev. Olen tagantjärgi päris pikalt mõelnud, et mis on see Uus-Meremaa võlu, see salapärane miski. Kui esialgu arvasin, et lihtne ju - loodus! -, siis nüüd arvan, et pigem vaheldus. Kõik vahetub ja väga kiiresti: suurlinna tuled haudvaikse kuuvalge ööga, päike vihmaga, sünged tihedad metsad laiuvate karjamaadega, mäed meredega, lopsakad sõnajalad kidurate kuuskedega, ahned kaupmehed maailma kõige sõbralikemate kiividega.

Nõnda me siis rallisime mööda kitsaid ja käänulisi teid läbi selle võrratu vahelduse, üks silm mõnust puhates, teine aktiivselt pildivõimalust otsides. Järgmine meeldejääv linnake oli Rotorua, koht, mille kohta kiivist töökaaslane ütles: "Ask for the stinky pools." Ning tõepoolest, see linn haises - mõnus väävli (või noh, mädamuna) pahvakas tuletas pidevalt meelde, et viibime termaalpiirkonnas. Esmalt linna jõudes imestasin omaette, et küll need kiivid ikka viitsivad igas aias lõket teha ja grillida (toss igal pool), hiljem selgus, et see aur tuleb lihtsalt maa seest. Mõned traditsiooni järgivad uusmeremaalased kasutavad tänapäevani neid auke söögi küpsetamiseks - pistavad poti lihtsalt maa sisse ja voila!

Pärast erinevate termaal-vaatamisväärsustega tutvumist suundusime edasi Taupo järve poole.

4x4

2009-04-07T12:40:00.005+03:00

No üldse ei viitsi kirjutada. See-eest avastan üha uusi meediumeid.
Lõikusin vanast Karratha materjalist ühe offroad-video kokku, puhtalt enda lõbuks. Kuna jäin aga tulemusega täitsa rahule, otsustasin teiegagi jagada :)

NZ kaart

2009-03-23T23:30:00.003+02:00

Kuna kool, täpsemalt 34 AP-d on minu kirjasoone täiesti tühjaks imenud, siis tegelen vabal ajal meelsamini pildimaterjali ja Photoshopiga. Alljärgnevalt Uus-Meremaa seekordse reisi marsruut.

Pildid

2009-03-13T17:16:00.003+02:00

Pärast pikki unetuid öid on lõpuks saabunud kätte see hetk, mil olen enda esimese(!) Austraalia reisi pildid üles saanud :)

Vähe veel, heastamaks seda pisikest aastast ootamist teie ees, lisasin juurde ka teise Austraalia reisi pildid ;)

Ning kui, siis juba...samalt lehelt leiab ka tõelise pärli - Uus-Meremaa fotod!

Kõike seda aadressil http://www.pilleperi.com/

Head vaatamist!

NZ liiklusest

2009-03-12T14:10:00.004+02:00

Muidu on uusmeremaalased väga toredad ja targad inimesed, aga ühe asjaga on nad täitsa metsa pannud - parema käe reegliga vasakpoolses liikluses. Austraallased sõidavad ka vasakul, aga neil on pildil antud olukorras ikka sinisel autol õigus, nagu ka liiklusharitud inimese loogika ütleb.

Vähe veel, see reegel tekitab neile seal kohutavalt peavalu, kuna pooled juhtidest Uus-Meremaa teedel on turistid, kes kas ei tea või ei saa reeglist aru, kohalikel on turistide saamatusest kopp eest ja nad lihtsalt eiravad seda reeglit ning lõppkokkuvõttes sõidavad kõik nii, nagu juhtub.

Loo moraal: alati ei ole vaja originaalitseda :)

meelelahutust

2009-03-03T19:51:00.001+02:00

Vabandan ette ja taha kõigi fännide ees, kes kannatamatult lugusid ootavad, aga first things first.
Senikaua nautige seda lõunapoolkera huumorianimatsiooni ausside poolt kiivide kohta.
Siis ma ei pea teile järgmine kord enda lemmik t-särgi tausta ka seletama :)

Algus...

2009-02-28T19:43:00.009+02:00

Ma ei tea küll täpseid protsente, aga vaatluste järgi suurem osa turistidest, kes mööda Uus-Meremaad tiirutavad, kasutavad transpordivahendiks campervani. Soliidsed vanapaarid võtavad hirmkalli, duši, wc ja televiisoriga versiooni (ülemine pilt), noored ullikesed päkkerid lepivad odavama ja pisema variandiga, kus heal juhul haisev madrats ning vana gaasipliit sees on. Meil oli midagi vahepealset, s.t väike, aga kallis, väheste võimalustega, aga korralik.

Esimeseks sihtpunktiks pärast Auclandi oli Coromandeli poolsaar. Seal piirkonnas on palju kuumaveeallikaid ja isegi rannad on kuumad - võid nt õhtul labidaga randa minna, endale augu kaevata ja siis kuumas vees küpseda. Väikese linnakese Thamesi supermarketis ilgelt rõvedaid (vabandust!) ubasid kärusse kühveldades panime tähele, et üks neiu käib ja luusib meist kord paremal, siis vasakul. Kassas entusiastliku oasöödiku pilti tehes (tegelikult Ennu polariseerivat filtrit katsetades) tuli ta lõpuks juttu tegema. Ilmnes, et see tore eestlanna on juba pool aastat Uus-Meremaal elanud-töötanud ning meie olevat esimesed seal kohatud eestlased. Kiirelt andis ta paar nõuannet, mida teha ja mida mitte ning edasi me sõitsimegi...

Aucland

2009-02-22T22:28:00.005+02:00

Pärast lõbusaid päevi Brisbane'is ja Gold Coastil (siinjuures tervitused alati abivalmis "sutenöör" Beritile ja võrratule võõrustajale Ianile ning Kailile ja Mari-Liisile) avastasime end ühel hetkel kell 4 varahommikul Avise rendiautos, suunaga lennujaama poole. Järgmine hetk, kui silmad avan, on lennuk omadega tagurpidi, sooritamas manöövreid vallatute mägede ja krutskeid täis ookeani kohal.

Veel hetk hiljem istume juba oma Mustas Iluduses (aka The A-Team Van) ja kilkame nagu väiksed lapsed Selveri mänguautos. Kui kedagi huvitab, siis kapoti all oli 3,5 liitrine V6 mootor (bensiinikulu ei kommentaari), taguotsas asus pisike kööginurk gaasipliidi ja pottide-pannidega ning keskel pisike diivan-voodi, mis mahutaks vajadusel viis bäkkerit. Hmm...kuhu kõigepealt sõidaks? Kaubanduskeskusesse, loomulikult!

Tutvunud põgusalt Auclandi ööeluga, võtame suuna looduse poole...

Meil kõigil on blonde hetki

2009-02-19T16:52:00.004+02:00

Just siis, kui võibolla mõni optimistlikum fänn hakkas uskuma, et ma oskangi fotoaparaadiga läbi käia, laekus toimetusse säärane videomaterjal...

http://peapulkitais.blogspot.com/2009/01/miks-ta-sekundeid-loeb.html

NZ pilte

2009-01-27T04:17:00.007+02:00

Mt Ngaruhoe aka Mt Doom "Sõrmuste isandast"
Tegevvulkaan, ca 2800m, viimati purskas aasta tagasi
Pille: "Selle mäe otsa ei ole võimalik minna"

Tipus

Pille: "Kuidas siit alla saab?"
Vastus: joostes
Õigem vastus: kuskil Suurbritannias korraldatakse iga aasta mingit mäest alla juustukera tagaajamist. Know what I mean?

Tipust laskudes

Uus-Meremaa

2009-01-26T06:34:00.002+02:00

Olen kohal ja tiirutan oma A-rühma vaniga ringi.
Liiga palju on vaadata ja liiga vähe aega kirjutada.
Hiljem teen tagasi!
Gidday bro, I’ll catch ya later!

Idarannikul

2009-01-20T14:44:00.003+02:00

Lahe on!

Minu maja ja muud loomad

2009-01-15T15:32:00.004+02:00

Siin on pisike pildikokkuvõte minu Kta elust.
Klikkides näeb suuremalt ;)
Enjoy!

Ülevaade toimunust

2009-01-15T10:51:00.007+02:00

Fännikirjade üks sagedasemaid küsimusi on olnud aastavahetuse kohta. Pole sellest kirjutanud, kuna pole millestki väga kirjutada. Aasta lõpus põgenesid viimasedki Karratha kaevurid ja muidu karvased linnast ning järgi jäid vaid umbe pargitud lennujaama parkla (minu tööpõld) ja tühjad poeletid.

Aastavahetus on siin samasugune suur läbu nagu igal pool mujal. On nii kodupidusid kui ka baariläbusid. Üks suur erinevus on aga see, et Austraalias ei müüda tavakodanikele rakette ja pauke ega midagi sellesarnast, ma ei märganud isegi säraküünlaid kuskil. Suurlinnades muidugi korraldatakse võimsaid ilutulestikke (kõigil peaks Sydney silme ette tulema), aga meile lähim oli tõenäoliselt tuhandete km kaugusel Perthis. Väidetavalt säästavad kõik omavalitsused raha Australian Day (26. jaanuar) paukude jaoks ning jätavad aastavahetuse oma ära. Päris tulevärgita me siiski ei jäänud, terve õhtu välkus taevas äike. Karrathas ja Dampieris toimusid kõikides baarides-pubides peod, ning ühel sai isegi käidud.

Viimase aja blogi vaikus on tingitud ainult ühest - rutiinist.
Lähen iga hommik tublisti kell 6 tööle, nühin päev otsa 40 kraadises kuumuses ja seniidis asuva päikese all autosid pesta, õhtul koju jõudes suplen isiklikus basseinis ja päris õhtul naudin hiiglaslikku kodukino. Sedasi juba viimased kolm nädalat.

Pille 4 wheel drivingut tegemas

Nädalavahetustel oleme võtnud ette suuremaid ja väiksemaid roadtrippe kõikidesse 500 km raadiuses asuvatesse küladesse ja vaatamisväärsustesse.

Karrathast veel ehtsam kaevanduslinn Pannawonica ja pisike kopp

Ja nüüd, kui siinses piirkonnas kõik nähtud, tuleb jällegi Karrathaga otsad kokku tõmmata.
Pühapäeval lendan Brisbane´i ja paar päeva hiljem sealt Uus-Meremaale. Ootusärevus on suur ja plaanid veel hiiglaslikumad, aga sellest kõigest juba jooksvalt.

Jõulud

2009-01-02T02:14:00.001+02:00

Jõulud Austraalias on hoopis teistmoodi. Näiteks 24. detsember, mis Eestis olulisim on, ei oma siin mingit tähendust. 25 on Christmas Day ja 26 Boxing Day - need on siin tähtsad päevad, mil kõik asutused on suletud ja inimesed perega aega veedavad.

Minu 24. detsember möödus vanas heas Nissan Patrolis ja roadhouse´ides, sedasi 10 tundi jutti, kuni lõpuks 850 km otsa said ja öine inimestest tühi Broome meid vastu võttis.

Troopiline tsüklon Billy läks küll Karrathast mööda, aga Broome sai teda üsna lähedalt tunda, mida oli ka õhus aimata - isegi südaöösel tundsin end kui aurusaunas. Kuumus, isegi üle 40 kraadi, siin Loode-Austraalias ei ole midagi märkimisväärset, aga kohe, kui niiskeks läheb, on toss väljas. Karratha kuiv 40 on täiesti kökimöki Broome´i 30 ja 90% õhuniiskuse kõrval. Hommikuks oli Nissanist saanud ratastel kasvuhoone ja mina ärkasin esiistmel kägaras kuivatatud aprikoosi tundega selle peale, et Cable Beachi parklas vahtisid kaassuvitajad aknast sisse ja pobisesid midagi crazy tourists sarnast.

Broome on umbes Karratha suurune suvituslinn, mille peamiseks vaatamisväärtuseks ongi Cable Beach, ilusa valge liiva ja fotogeensete päikeseloojangutega rannariba. Linnas on subjektiivse vaatluse põhjal rohkem päkkereid kui kohalikke ning pidu käib 24/7.

Käisime oma ustava neljarattaveolisega rannal rallimas ja jäime liiva kinni, tiirutasime Broome´i ümbruses ja saime päikesepiste, nautisime Broome´i restorane ja lebotasime palmi all veini juues.

Tagasi reaalsuses. Tagasi maanteel. Jälle need surmigavad Stingi unelaulud, mille hiina poest 2 taalaga ostsin, ja 850 km maanteeposte. Viva la roadtrips!

Karrathas

2008-12-30T06:20:00.008+02:00

Dubaist edasi sujub reis täitsa ladusalt. Emirates, üks lennunduse gigante, peab aegadest kinni, toidud on üllatavalt söödavad ning minu südame võidavad nad live kaameratega, mis on otse lennuki all ja ninas ning võimaldavad näha täpselt seda, mida piloodid näevad. Küll aga hindan kõrgemalt Virgin Atlanticu lennukeid, nende seisukorda ja meelelahutust. Nimelt on Emiratesil mingi kahtlane teleprogramm, kus igal kanalil jookseb mõni film või mängib raadio. Et filmi algusest lõpuni vaadata, peab pingsalt kellaaega jälgima, mis lennukis viie erineva kella järgi suht keeruline ülesanne on. Virgin pakub aga lihtsat nimekirja filmidest, seriaalidest, raadiotest, mida vaadata saab, ja kui leiad endale meeldiva, vajutad play nuppu ja ta mängibki. Algusest lõpuni. Pauside ja edasi-tagasi kerimisega. Ei mingit raketiteadust. Ei mingit telekava. Ei mingit peavalu. Puhas meelelahutus. See selleks, saangi rohkem magada.

Kell 3 öösel Perthi jõudes olen täitsa kapsas, aga pärast küpsemist pisikeses terminalidevahelises bussis, kuhu on topitud 60 reisijat ja nende 300 kotti ning kus tädikesest bussijuht kõva häälega oma elulugu ja pontsikuseiklust räägib, olen hapukapsas.

Perth-Karratha lend on aga iga oma dollarit väärt: alustuseks liugleme ringiga üle Perthi, kogu ülejäänud lennu on taevas pilvitu ja maastik lummav. Lisaks on istmed pehmest nahast, teenindus täiuslik ja kohti igale reisijale kümme.

Karratha on täpselt samasugune nagu varem, ainult veel kuivem ja veel kuumem. Ilmselt aklimatiseerumise probleemidest või lennukis leitud viirusest olen juba esimese päeva õhtuks 39 palaviku ja angiiniga siruli maas. Welcome to Oz!

Halvaks üllatuseks on kuumas kliimas paranemine palju pikemaajalisem protsess kui Eestis (mitte, et ma rannas poosetades ja linna peal kekutades protsessi kiirendanud oleks muidugi, aga 40 kraadises kuumuses lihtsalt ei tunne palavikku ega midagi) ning põletik hüppas kurgust ninna ja silmast kõrva.

Nüüdseks olen jälle jalul ja Avises tööl. Same shit, different season. Jõulutunnet eriti ei ole. Ühel päeval, kui ma arvasin, et linnas on suur tuli lahti, sõitis hoopis jõuluvana tuletõrjeautol külla ja laulis jõululaule, kaubanduskeskuses on paar ehitud kuusesarnast puud ja siin-seal ehted väljas. Muidu on suur suvi.

Kui varem oli elukohaga suuri probleeme, siis praeguseks on meil valida kolme maja vahel. Valituks osutus suur basseini, koera ja kassiga häärber, kus teeme housesittingut. See tähendab, et pere on puhkusel ja meie hoiame maja korras (loomad, taimed, bassein, prügi jms). Ei kurda.

Häid jõule!

2008-12-24T11:01:00.003+02:00

Kõigile kallitele lugejatele soovin mõnusaid jõule ja hiilgavalt edukat uut aastat!

P.S. Minu jõuluõhtu möödub valges neljarattaveolises maasturis, trotsides troopilist tsüklonit Billyt, 900 kilomeetrit ja niiske-palavat ilma. Sihtpunktiks BROOME!

Santa`s Little Helper

2008-12-21T17:06:00.002+02:00

Seiklused Londonis

2008-12-15T02:37:00.001+02:00

Õhus puhusid suured tuuled ning Londoni lend hilines üle poole tunni. Kuna mul järgmise lennuni aega mugavad kolm tundi oli, siis ei pabistanud veel millegi pärast. Põnevad sündmused aga alles algasid...

Alstuseks pidin terminali vahetamiseks ootama kuskil kahtlase nurga taga mingit kahtlast bussi, seltsiks ainult üks kahtlane mees. Pärast pooletunnist tulutut ootamist otsustasin tualetipausi teha ning loomulikult jõuab buss nende paari minuti jooksul tulla ja minna. Oh well! Järgmised pool tundi ootamist ja saan bussile. Tore, asi sujub...või siis mitte.

Järgmises väravas, kus peaksin end lennule regama, pole mitte ühtegi inimest, isegi mitte reisijaid või turvamehi. Olen vaid mina ja tühi „Viru keskus”. Näpistan end paar korda, lootes, et olen mõnes õudusfilmis või unenäos, aga kahjuks mitte, endiselt Gatwick.Üks telefonikõne hiljem lubatakse keegi otsekohe sinna saata. See otsekohe on jällegi pool tundi hiljem. Selle aja peale hakkan juba närviliselt kella vaatama. Peamine et ruttu tehtud saaks. JEE RAIT!

Alustuseks selgub, et minu pagas on saadetud ainult poolele teele. No tore, Eesti Õhu mustad naljad. Sellepärast see tädike Tallinnas irvitaski, et mine sa tea, kas pagas ka jõuab.

Hetk hiljem selgub aga pagasijama tegelik põhjus – minu Au viisa lõppeb päev enne tagasilendu. Säh sulle 18. veebruari, oli hoopis 16. Tagasipilet on aga 17 ning kõik arvutisüsteemid annavad turvahäireid ja keelduvad mind lennule laskmast.

Aeg venib...Pille seletab nagu seinale viisavabadusest ja Uus-Meremaast, aga ei midagi, ilmselgelt algaja onu laseb nagu rikkis grammofon, et tema ei saa mind lennule lasta.

Viimases hädas nööbin pluusi avaramalt lahti ja löön blondid kiharad letti ning se paned rattad lõpuks veerema. Mõned telefonikõned hiljem on pilet ümber vahetatud 16 veebruariks ning kinnitatud muutusest tingitud ühepäevane peatus Dubais. Onu minu vastas pobiseb midagi tagumike päästmisest, aga selle kuulamiseks pole mul enam aega, torman lennukile.

lennujaamas

2008-12-11T15:00:00.000+02:00

Tallinna lennujaam.
Ees on 36 l6busat lennutundi. Andke andeks lendurid, aga mina ei teeks seda igap2evaselt isegi siis, kui peale makstaks.
C u in Karratha!

Ken Lee - Bulgarian Idol

2008-12-01T18:55:00.001+02:00

Minu selle nädala hitt.

Austraallased: Matthew

2008-11-27T12:01:00.003+02:00

Matthew on tõeline Melbourne'i punkrokkar oma parimates aastates. Mina kohtusin Matthewga läbi CouchSurfingu, surfasin tema diivanil kaks ööd. Äärmiselt tänuväärne olen Matthewle selle tõttu, et kuigi tal oli nendel päevadel tööd rohkem kui armeele ning majas teinegi CS Ameerikast, võttis ta mind ikkagi külalislahkelt vastu.

Matthew on hingelt rändur, nagu minagi. Tema külastatud riikide nimekiri on üüratu (tõsi, suurem osa nendest, seal hulgas Eesti, läbis ta ühe suure reisi jooksul) ning pidevalt tegeles ta uute vallutuste planeerimisega.

Ametilt on Matthew insener-projekteerija. "My work is crap, but they keep me with the money" nagu ta ise enda tööd kirjeldas. Kui Matthew kell 6 koju jõuab, valmistab ta tavaliselt endale mõne hõrgu taimetoitlaste roa ning istub arvuti taha. Küll aga ei ava ta seal MSNi või Facebooki, vaid asub kohe töötlema, programmeerima, promoma enda hobi: fotograafiat. Matti pean ka otseseks süüdlaseks, miks mina elukutsemuutuse tegin.

Ütlen ausalt, et temasuguseid pühendunud ja sihipäraseid inimesi ei ole palju kohanud. Tal oli unistus - saada maailma parimaks punkfotograafiks ning ta tõepoolest tegeles selle unistuse täideviimisega. "I know I can do this!" ütles ta, vaadates enda roheliste silmadega mulle jõuliselt otsa. Sellesama unistuse juurde rääkis ta mulle loo keskealisest abielupaarist, keda ta kuskil lennujaamas kohtas ning kes elasid just seal, kus parasjagu tahtsid ning töötasid juura valdkonnas täpselt samadel tingimustel. Matthew tahab tulevikus elada samamoodi - sõltumatult elukohast ja töökohast. Ja sama tahan ka mina!

Kogu oma punkrokk elustiili juures oli tema välimus väga vaoshoitud ning "normaalne".
Matthew loominguga on võimalik tutvuda lehel http://www.matthewkovacs.com/main.html

Austraallased: Frank

2008-11-24T18:33:00.006+02:00

Kuna lumistel ja sombustel novembripäevadel millestki asjalikust kirjutada väga pole ja ilmast ka pikalt juttu pole, siis otsustasin tagasivaatavalt kirjutada põnevatest austraallastest, keda rännaku jooksul kohtasin ning kellega suheldes jõudsin ka small talkist kaugemale.

Alustan järjejuttu Frankist. Frank on farmer Victoria osariigis Sheppartonis. Põhjust, miks mina teda tunnen, pole ilmselt raske arvata - ma töötasin tema juures. Tänasel päeval omab Frank tomatipõlde, rohkelt karjamaid, lehmasid, suurt pakkimisladu, kus pakiti igasuguseid imevilju, ning mitut rekkat. Minagi töötasin tema juures pakkijana - üldiselt tomatipakkijana.

Päritolult on Frank tegelikult itaallane, aga neljaselt kolis ta perega Austraaliasse. Välimuselt meenutab ta kõike muud kui itaallast - lühike kasv (umbes minupikkune), lumivalge nahk, tikkpeened jalad, suuuuuuur õllekõht ees, habemes lõualott ja kiilas pea; vanust nii umbes 55 kanti. Naine, kes on samuti itaallane kuid kellega nad inglise keeles suhtlevad, näeb natuke parem välja. Neil on vähemalt kolm last: kaks täitsa kena tõmmu itaallase välimusega noormeest, kes rekkatega sõitsid, ning üks vaimupuudega, minust noorem tütar, kes meiega koos pakkimas käis. Lisaks töötasid meiega koos ka Franki ämm, kes - üllatus üllatus - on samuti Itaaliast, onutütar ja veel mingid sugulased aeg-ajalt.

Igal hommikul enne seitset oli Frank juba pakkimismasinaid valmis seadmas ning ta veetis terve päeva tööd tehes. Kui meie õhtul 7-8 ajal koju läksime, jäi tema veel asju korda seadma. Ja sedasi 7 päeva nädalas, pool aastat järjest. Siis sai tomatite hooaeg läbi ja suvikõrvitsad polnud veel valminud. Täiesti segane!

Iseloomult ei ole Frank kõige meeldivam - väga temperamentne (meenutas mulle kohe esimesel päeval Mussolinit), karjuva hääletooniga, vägivaldne. Kui ta (isegi olematust probleemist) vihaseks sai, siis loopis tomatitega, karjus ja sõimas töötajaid valimatult ning väga vängete sõnadega. Tavaliselt sellistele tujutsemishoogudele järgnes ka massiline backpackeritest töötajate lahkumine, aga kuna ta maksis piirkonnas kõige paremat palka, siis polnud mingi mure järgmiseks päevaks uued leida.

Ka minul õnnestus juba esimestel päevadel tema pahameelt tunda, aga sõnni iseloomuga jätkasin pärast mõningast kaalumist. Ilmselt tubli ja kuuleka tööga võitsin ruttu ka poolehoiu ning ta andis enamasti juhtnööre teistele bäkkeritele läbi minu ning sain teha meeldivamaid tööülesandeid. Ilmselt mõjutas minu mainet tema silmis ka fakt, et elasin koos inglastega, keda ta väga hoidis, mitte hostelis, kus kõik ülejäänud bäkkerid olid.

Teine tõsine viga Frankil oli rahaahnus. Ausalt öeldes keerlesid tal kogu aeg silme ees dollarid ning kui mingi pisemgi tomatikast kõlbmatuks muutus või poest tagasi saadeti, siis nõudis ta esimeses vihas seda raha bäkkeritelt tagasi.

Kahjuks mul temast pilti pole, aga kujutage ette lühikest ja peenikeste jalgadega kogukat meest shortsides keset põuast räsitud põlde ning muud polegi vaja.

Back to OZ

2008-11-23T01:24:00.001+02:00

Thursday, December 11, 2008:
Tallinn-London-Dubai-Perth-Karratha

Stay tuned!

Tort

2008-11-19T11:46:00.001+02:00

Palju õnne, Merit ja Kristjan!

George Bernard Shaw

2008-11-16T23:35:00.001+02:00

Some men see things as they are and say "why?" - I dream things that never were and say "why not!"

Pühajärve

2008-11-04T01:16:00.002+02:00

Eestimaal on ka tore rännata :)

Kaart

2008-09-29T11:14:00.003+03:00

Tegin ülevaatlikkuse mõttes ühe värvilise kaardi kah.
Punane joon on rännak mööda maismaad (auto, buss, rong, jalgratas jne).
Roheline on läbitud maa lennukitega.
Sinine on seilamine laeval.

Tähekesed märgivad linnu, kus viibisin pikemalt kui nädala, ehk mille kohta julgen öelda, et olen seal elanud.
Nendeks linnadeks on:

Sydney - nädal, turist
Melbourne - käisin seal kolm korda, kokku vist 2 nädalat, turist
Shepparton - 4 nädalat, tomatid, tomatid, tomatid
Perth - käisin seal 3 või 4 korda, turist
Cue - koduõpetaja nädal aega
Margaret River - 6 nädalat, vein, surf, ürgmetsad, miljonäri aednik
Karratha - 10 nädalat, Avis

East Coast

2008-09-26T13:04:00.011+03:00

Brisbane’is sain taas kokku Margaret Riveris trehvatud suurepärase semu, korealase Jake’iga. Ta oli samuti värskelt sinna jõudnud ning pesitses oma isa-tädi-kasuisa-poja-lehma-lellepoja juures. Igavesti suur maja ja igavesti palju korealasi.

Pikemalt mõtlemata võeti ka mind sinna korea majja nädalaks vihma varju. Loomulikult tekitasin eurooplasena nendes palju elevust ning Jake’i sõnul olid kõik äärmiselt üllatunud, nähes, et poisil selline sõber on, sest korealased ei suhtlevat valge rassi esindejatega, veel vähem ollakse sõbrad. Kergest üllatusest toibunud, hakkasid kõik vanaonud Jake’ile õpetama, et peab mu ära sebima ja naiseks võtma. Õnneks saatis ta nad kõik kukele.

Küll aga sõitsime kahekesi koos Gold Coastile ja Byron Baysse ning nautisime seda niivõrd, kuivõrd üldse vihmas võimalik. Kuulasime kõva tümpsuga eesti poppi ja sulistasime võimsates lainetes. Kokkuvõttes oli väga kihvt roadtrip.

Brissist lendasin edasi (tagasi) Sydneysse, kus üllatus-üllatus, sadas veel rohkem. Juttude järgi tuli ühe päevaga terve suve norm taevast alla. Seegi ei heidutanud mind, müttasin mööda muuseume ja loopisin purunenud vihmavarjusid üksteise järel konteineritesse. Viimasel päeval juhtus aga ime ja kraanid jäid kinni. Siis oli ka terve linn hoopis teine, igal sammul mängiti didgeridood, kiirpaadid vuhasid siia-sinna, ooperiteatrit ei näinudki, kõik trepiastmed olid turistide mere all.

Tagasilend möödus üllatavalt valutult, suurema osa ajast magasin või vaatasin filme. Valus hakkas aga Gatwicki lennujaamas, kui pidin 12 tundi niisama lakke passima. Jõin 20+ naela eest kohvi, ma ei oleks imestanud kui ühel hetkel baristad oleks öelnud, et olen liiga palju tarbinud ja enam nad mulle ei müü. Lisaks niigi pikale ootamisele lükati Tallinna lendu mitu korda edasi.

Igal juhul lõpp hea, kõik hea!

Cape Byron

2008-09-03T15:13:00.003+03:00

Jah, olen idarannikule jõudnud.

Bye-Bye Karratha!

2008-09-03T15:06:00.000+03:00

Vaatamata faktile, et olen ühte kohta peaaegu kolmeks kuuks paigale jäänud, ei ole rändurihing minus kuskile kadunud. Nõnda siis oligi, et ühel täiesti lootusetult tavalisel päikesepaistelisel teisipäeva hommikul istus Pille jälle lennukile ja läinud ta Karrathast oligi. Selja taha jäid nukralt lehvitama mitmed head sõbrad, töökaaslased Avisest, veidrad linnaelanikud ja võrratu landscape. Võibolla olen ise ka veidrikuks muutunud, aga tõepoolest tunnen sellest linnast puudust.

Brisbane’is võttis mind vastu kümme kraadi külmem ilm, võimatu liiklus, lõputud ummikud ja suur rahvamass. Tagasi tsivilisatsioonis. Tagasi idarannikul. Peagi tagasi kodus.

Nädala sisustan Gold Coasti mööda vurades ja turisti mängides. Seejärel lendan Sydneysse ja sealt juba tuttavat rada pidi Hong Kong-London-Tallinn.

Pärast seda ei taha tükk aega lennukeid näha.

Koju!

2008-08-24T06:54:00.003+03:00

Kõigile huvilistele,
saabun Tallinna lennujaama 9. septembri õhtul
kell 22.55 Eesti Õhu lennuga, mis
tuleb Londonist.

Coral Bay - Exmouth

2008-08-24T06:37:00.006+03:00

sõnatukstegev loodus,

kirev korallielu

ja vahetu wildlife

teevad Coral Bayst siinse piirkonna parima paiga lõõgastava puhkuse veetmiseks.

Karijini National Park

2008-08-07T16:50:00.008+03:00

Kauaoodatud tripp Karijini rahvusparki sai lõpuks teoks! Ja veel kuidas! Kui ma arvasin, et olen Austraalias piisavalt näinud, piisavalt teinud ja miski ei tohiks mind enam eufooriasse viia, siis eksisin julmalt.

Kõik sai alguse ühel neljapäeva pärastlõunal, kui uitasin Avise parklas ringi ja vaatasin autosid. „Huvitav, kas ma võiks ühe neljarattaveolise võtta ja Karijinisse sõita?“ mõtlesin omaette. „Peab ikka ülemuselt luba küsima,“ laususin endale vastuseks, hetk hiljem vajus aga suu kõrvuni ja ärevus voolas hinge: „Mina olengi ju ülemus!“

Juba järgmisel päeval võtsin parklast kõige suurema auto, loopisime Karratha kaubanduskeskuses selle toidukraami täis ja teel me olimegi. Üle mägede ja orgude, läbi vee ja kuuliaukudes eratee, pärast seitsmetunnist sõitu olimegi Lääne-Austraalia suurimas ja ilusaimas rahvuspargis.

Esimese matkaraja ees, ääres ja sees seisid ohu- ja hoiatussildid, millest välja tegemata („ma pole turist, ma elan siin“) suundusime matkasaabaste asemel plätudega esimesse orgu. Vihjeks võin öelda, et järgmisesse orgu laskusime juba sõnagi ütlemata saabastes.

Karijini kujtabki endast ilusat maastikku ja paari matkarada, mis suunduvad otse kuru põhja, kus tavaliselt tervitab värske jääkülma mäestikuveega lomp. Kui esmapilgul arvaks, et matkarajad on sellised mõnusad pühapäevased jalutuskäigud, siis lootke aga. Kaks kõige ägedamat – Weano Gorge ja Hancock Gorge – muutuvad lõpus kuuenda klassi radadeks (tavainimestele on avatud üksnes viis klassi) ja turnida tuleb nii köite, kaljunukkide kui ka iseenda käte peal, läbida nabani vett ning võidelda kuumusega.

Teise päeva õhtuks, kui jalad hellad ja hing rahulolust nurrumas, olime läbi käinud kõik paremad matkarajad. Kolmandal päeval hakkasime päikesetõusuga võidu mäkke ronima. Mägi polnud aga sugugi tavaline, tegemist oli WA kõrguselt teise tipuga, Mt Bruce. Ok-ok, see on küll kõigest 1235 meetrit, aga sellegipoolest minu esimene tõeline vallutatud mägi ning läbisime tema täispikkuses, see on, jalamilt tipuni. Kui ma esialgu arvasin, et sinna mäkke läheb jälle pühapäevajalutajate rajake, siis saabaste kandmine ja mitme liitri vee kaasavõtmine on minu parimaid otsuseid siin Austraalias. Kohati läks mäkketõus tõsiseks ronimiseks, mida minu meelest on isegi julgestusega kõhe teha, meie läksime muidugi ilma. Ei-tea-mitme tunni pärast, siis kui silm enam ei seletanud, jalg ei kandnud ja kops üle maksa pressis, sai rada äkki otsa. Olimegi kohal! Tipus! Minu esimene vallutatud mägi! (Munamägi ja Saku lasketiiru mägi ei lähe arvesse :))

Sinna ülesse, külalisteraamatu ja tipuposti juurde jäin tükiks ajaks, lasin mõtted valla, veini voolama ja puhta looduse südamesse. Võrratu!

Tagasitee kulges rõõmsalt ja seiklusterohkelt. Ilmselt värske õhu mürgitusest arvasin, et kui Karijinisse sõites kulus 75 liitrit kütust, siis tagasi saab ka 40-liitrise lisapaagiga. Pealegi, Avise hüvedega ärahellitatuna ei kippunud dollareid diislile kulutama. Seetõttu kulges tagasitee sujuvalt 60-70 km/h püsivalt viienda käiguga. Mainimata jätta ei saa ka fakti, et Karijinisse viib väga karm kruusatee läbi tühja ja kõheda outbacki.

Aga ära tegime! Koju jõudes oli paagis veel piisavalt, et Dampieri sõita, vanale tuttavale tere öelda ning tagasi linna õhtust sööma vurada.

Pealkirjatu

2008-07-27T14:52:00.003+03:00

Varem meeldis mulle unistada, unistasin palju. Nüüd ma ei unista, ma elan oma unistusi.

Ma ei taha muutuda robotiks, tõusta hommikul voodist üksnes selle pärast, et peab, ning täita ajahetki tegevustega, mis omavad tähendust üksnes tänu mingisugustele olematutele väärtustele nimega Normid. Tahan iga hingetõmbega tunda liblikaid kõhus, nautida hetke ainulaadsust ning võidurõõmu järjekordse võimatuse võimalikuks tegemisest.

Piire ja Norme pole olemas, nad on üksnes ulmetegelased meie peas. Ja nendega annab võidelda – võidelge! Iga kord, kui mõni Piir tuleb sulle ütlema, et kaugemale ei saa minna või Norm röögatab: „Nii ei tohi!“, hakka neile vastu. Kas sa saad Piiri või Normi katsuda? Ei saa, neid pole olemas! Piisab vaid nende alistamisest oma peas ja oledki iseenda elu kangelane. Maailm on sinu!

Karratha

2008-07-27T07:11:00.005+03:00

Karratha on veider linn. Ühtegi paremat sõna selle iseloomustamiseks vist polegi. Oma isoleerituse ja erinevate vastuoludega muudab ta kõik siinsed elanikud natuke peast soojaks. Mida suve poole, ehk mida kuumemaks ilmad lähevad, seda rohkem veidrusi siin kohtab.

Sel nädalavahetusel oli 50 km kaugusel naaberlinnas suur hobuste võidusõit nimega Roebourne Races. Kuna Avis andis sealsele jockey club'ile paar maasturit seks puhuks, siis said kõik Avise töötajad prii sissepääsu ja erikohtlemise. Sõidud olid päris vahvad, samuti kostüümid (kõik panevad selleks ürituseks parimad riided selga, ainus võimalus siin piirkonas end üles lüüa ikkagi) ja otse loomulikult panused. Panin isegi mõned panused ilusatele hobustele, aga nagu hasartmängudega kombeks, kaotasin kõik. Koduteel pani kena politseinik mind elus esimest korda puhuma.

Tööl läheb endiselt suurepäraselt. Kui esialgu sain koju võtta tillukese Toyota Corolla, siis nüüd haaran Rav4, Aurioni või mõne muu ärimeeste auto. Kuna eelmisel nädalal lahkus lennujaama kontorist üks tähtis töötaja, siis sain pisikest ametikõrgendust ja teen nüüd pool päeva kontoritööd. Teise poole tahtsin ikkagi autosid pesta ja lõbutseda. Kuna paar nädalat on töökoja ülemus Balil puhkusel, siis oleme koos inglise tüdrukuga ka autopesulas bossid. Avis rokib!

Tänasest päevast ongi ainult kuus nädalat Austraaliat järgi jänud. Aww...

Killuke argipäevast

2008-07-20T13:13:00.003+03:00

Karrathas on Avisel riigi suurim neljarattaveoga ja kaevandusvarustusega autopark.

Minu tänaõhtune tibu ja muud loomad

2008-07-14T14:39:00.003+03:00

P.S Spidomeetril on täpselt 3 km :P

Avises

2008-07-09T13:50:00.004+03:00

Pille, we need you here!

Minu ülemus

Karratha

2008-06-30T15:16:00.005+03:00

Margaret Riveris oli fantastiline! Keskkond ja loodus ja sõbrad ja töö ja elukoht... AGA kohutavalt külm! Seetõttu tuli teha otsus – ekvaatorile ehk kuumale lähemale liikuda. Mõeldud, tehtud, umbes kaks nädalat tagasi maandusin Karrathas, Perthist 1500 km põhja poole.

Karratha on 15000 elanikuga pisike tööstussuurlinn; siin on hiiglaslikud rauamaagi, soola, ammoniaagi, gaasi jpt tööstused. Üldiselt kena ookeaniäärne väikelinn nagu iga teine, kuid see pole veel kõik – Karrathas on raha ropult ja mehi ühe naise kohta 50. Kahjuks on nad kõik karvased kaevurid. Temperatuurid on stabiilselt 25 ja 30 vahel. Kui esimesel päeval Karrathas tööd ei leia, siis peab ikka lausloll või jube laisk olema, kõigele lisaks on siin palgad ülejäänud Austraaliast ligikaudu 20-30% kõrgemad.

Mina sain kohe esimesest kohast, mis tee peale jäi ja kuhu sisse astusin, Avise autorendist, maailma parima töö. Olen vehicle service agent, maakeeli autode pesija. Töökohustuste hulka kuulub autode sise- ja välispesu, tankimine, rendijärgne ülevaatus, lihtsamat sorti hooldus ja remont, teenidusse viimine-toomine ja lihtsalt ringirallimine. Esimese nädalaga suutsin ülemusele vist hea mulje jätta, sest olen peale tema poja ainus, keda ta Land Cruiserite ja suurte kastiautode rooli lubab. Lisaks saan väikese moosimise tagajärjel ja vabada autode olemasolul mõne neljarattalise endale ka tööväliseks kasutamiseks võtta, seda kõike muidugi firma bensiini ja kuludega. Tööseltskond on väga lõbus ning, nagu autopesulates ikka, on nalja nabani ja vett kõrvadeni.

Ainuke puudus Karratha juures on elamispidade vähesus, kuna suured rahad ja tööpuudus toovad siia palju rahvast üle kogu riigi. Linna ainus backpacker ja kõik karavanpargid on kuudeks kinni, üürikortereid siin pole ning maja rentimine on 6 korda kallim kui nt Margaret Riveris. Seetõttu maandusin järjekordse CouchSurferi Adami juures, kes alternatiivide puudumise tõttu lubas väikese rendi ja koera valvamise eest enda juurde jääda. Lisaks minule on siin majas veel üks eestlane ja sakslane, samuti CS. Nädalavahetusel oli surfareid veelgi rohkem, seega igav siin ei hakka.

Suhteliselt igavat Karrathat ja selle ilusat lähiümbrust on üksteise võidu tutvustanud nii Adam, Karratha (peaaegu) püsielanikust Eesti neiu ja töökaaslased. Nendest väljasõitudest on mõned pildid ka ülesse laetud, mõned tulemas lähiajal.

Rock Art

2008-06-18T14:51:00.004+03:00

Aboriginal Rock Art 30 000 years ago:

Australian Rock Art Today:

Hinnad Austraalias

2008-06-05T14:20:00.003+03:00

Järgnevalt valik tarbekaupade hindasid Austraalias. Üllatav on fakt, et hinnad pole sugugi palju kallimad kui Eestis, küll aga on miinimumpalk siin ligikaudu 25000 Eesti raha kuus. Pole siis ime, et inimesed siin kõik rõõmsad ja rahulolevad ning elu ilus on :)

Hinnad kroonides (kurss: 1 AUD = 9.692 EEK):

Avokaado - 1tk          11,96
Banaan - 1kg            23,35
Bensiin, unleaded - 1L  15,74
Brokkoli - 1kg          47,65
Diiselkütus - 1L        17,37
Kana - 1kg      57,89
Kapsas, pakitud - 1tk   15,88
Kartul - 2kg            52,43
Kiirkaerahelbed - 1kg   38,18
Kiivi - 1tk             5,65
Kreeka salat - 300gr    33,30
Kurk - 1tk              18,94
Küpsetatud oad - 425gr  10,14
Makaronid - 0,5kg       9,47
Munad - 12tk            23,92
Oliiviõli - 0,5L        38,18
Piim - 1L               17,13
Pipar - 50gr            27,36
Pirnid - 1kg      23,25
Porgand - 10tk          9,38
Punane pipar, 1kg       95,49
Riis - 2kg              44,49
Shampinjonid - 1kg      66,78
Sojapiim - 1L           19,04
Sool - 0,5kg            8,13
Spree pesupulber - 1kg  28,23
Valge jahu - 1kg        20,28
Vesi - 1,5L             9,95
Viinamarjamahl - 2L     19,04
Või - 250gr             16,74

Margaret River vol 3

2008-06-02T10:29:00.009+03:00

Elu kulgeb suurepäraselt.

Nädalavahetus möödus tegusalt, seda isegi vaatamata faktile, et ülemuse poja Holden oli teeninduses:

käisime igal õhtul tavernis (wifi pärast loomulikult),

saatsime Reiko Balile puhkusele,

võtsime ette kümnemiilise matka mööda Margareti jõge,

ning loomulikult pildistasin, pildistasin, pildistasin.

Margaret River vol 2

2008-05-26T13:44:00.006+03:00

Kaheks nädalavahetuseks järjest andis ülemuse poeg oma uhke Holdeni, millega rõõmsalt ringi vurasin: kord Austraalia edelatippu, kus kaks ookeani kohtuvad, kord võimsatesse vihmametsadesse, kord korealasega veinikeldritesse, kus tema muudkui mekkis ja mina ainult suud vesistasin. Need maailmaklassi pudelid, mis veiniteadlane heaks kiitis, ostsime kaasa, et õhtul kõik osa saaks. Eile käisime lihtsalt ookeanilaineid ja päikesepaistet nautimas.

Otsustasin ametit vahetada, sest olen tähele pannud, et kui inimesed pärivad mu elukutse järgi ja mina vastan, et olen rändur, siis esialgu üritavad nad seletada, et ma olen küsimusest valesti aru saanud, kui aga teisel katsel vastan, et olen filosoof, siis tembeldavad mu lihtsalt veidrikuks ja astuvad sammu tagasi (mine sa tea, äkki nakkab). Seetõttu otsustasin ette võtta ametivahetuse, mille käigus jääks kogu reisimise võlu ja loominguline lõbu alles – hakkan fotograafiks.

Seetõttu sõitsin ühel ilusal päeval lähimasse suurde linna ja ostsin endale kaamera, millest ei-tea-kui-kaua unistanud olen: Canon EOS 400D. Mmm... Juurde veel kaks Image Stabilizer objektiivi, kaarte, kotte, filtreid, lappe ja aku. Mmm... Kui jupid kokku kogutud ja tehing tehtud, küsis piltilus malbe naeratusega müügimees: „Anything else?” ja minu vastus oli: „Ehm...yeah, a laptop, please.” Mmm...

Nüüd olen täisväärtuslik fotograaf. Ja kuna viimasel nädalal saime troopiliste vihmade tõttu töötada vaid kolm päeva, siis ülejäänud aja istusingi arvuti taga ning õppisin kaamerat tundma. Piltide alla panin mõned Margaret Riveri ja minu töökoha pildid, esimesed uue kaamera võtted. Kuna me alles kurameerime ja õpime üksteist tundma, siis paljud pildid on pooltäiuslikud, aga olen alles eluülikooli esimese kursuse tudeng, seega arenemisruumi on.

Elu on liiga väärtuslik, et seda vaeselt elada!

Margaret River

2008-05-16T14:26:00.002+03:00

Margaret River on Austraalia edelanurgas, Perthist u 300 km l6una poole, j2rjekordselt kuulus ja hea veinipiirkond, yhtlasi populaarne ka surfarite seas ja tuntud v6imsa looduse poolest. K6ike seda ta vaieldamatult on!

Seadsin end sisse v2rskelt avatud backpackerisse, mis on hetkel erakordselt vaikne - vahelduva eduga olen kymneses toas yksinda v6i heal juhul paari lyhiajalise r2nduriga. Hetkel jagan tuba L6una-Koreast p2rit sommeljeega, bingo! Kohe esimesel p2eval leidsin ka t88koha: olen multimiljon2ri aednik. Igal hommikul ootab omaniku poeg mind oma paarin2dalase Porschega backpackeri ukse ees, v2rske kohv auramas. Villasse j6udes tuleb boss oma Hummeriga ja s6idutab vastavalt vajadusele t88kohale. Valdus on yyratult suur, sinna mahub kaks viinamarjaistandust ja kakskymmend kaks krunti, mis hetkel myygiks on. T88 on lihtne: niidan muru, korjan umbrohtu (nad on justkui allergilised selle vastu), kastan lilli, p6letan kuivanud puid, puhastan tennisev2ljakut, riisun pinnast jms. Seltsilisteks on veel paar backpackerit, kellega koos saab nalja nabani, ja terve kari k2ngurusid.

Margaret River k8idab oma positiivse energia ja m6nusa auraga, seega esialgu plaanin siia kauemaks j22da. Ylehomsest kolin Eani (aussie) ja Reiko (jaapanlanna) juurde eramajja, kus saan v6ileivahinnaga isikliku toa suure voodiga ja k6ik luksused ning seda k6ike linna peat2naval.

Elamused

2008-05-16T14:22:00.003+03:00

P2ev enne Perthist lahkumist paneb Wolf mind oma yyratult v6imsa Subaru rooli, vinnab merekajaki katusele ja saadab j6ele - tal on test tulemas ning vajab rahu ja vaikust 6ppimiseks. Minul on selle yle ainult hea meel, kui mitte 8elda, et olen eufoorias. S6uan p2ikeseloojangu taustal m88da j6ge Fremantle'ist Perhi poole ja tagasi, seltsiks haruldased kalad ning delfiinid ja ergutajateks suured m88duvad laevad.

J2rgmisel hetkel olen adrenaliinist pilves, istumas kahepropellerilise lennuki pardal (Liinale: mingi Brazil oli) koos viie karvase kaevuriga. Haarasin istme kohe pilootide selja taga, et kogu show'd n2ha. M6nda asja ma ilmselt oma n2rvide p2rast poleks pidanud n2gema, n2iteks seda, kuidas kapten viimasel minutil jooksuga lennukisse tormab, lips sidumata ja hambahari taskus. Kaaspiloot n2ppis samal ajal absoluutselt k6iki nuppe ja jagas reisijatele k6rvatroppe. 6hkut6us oli t2pselt nagu ameerika m2gedes: yles, alla, yles, paremale, vasakule, moororid seisma, j2lle k2ima jne. Just siis, kui k6ik tundus rahulikuks j22vat, hakkasid piloodid reisiplaani muutma: kord oli sihiks El Salvador, siis j2lle Aucland, Sydney, Perth, London ja k6ik muud p6nevad paigad. Vahepeal j6udsin isegi magama j22da, kuid k6rvulukustav "Terrain - terrain, pull up - pull up!!!" koos vilkuvate tulukestega garanteeris elu 2ratuse. Me maandusime.

Perekond oli tore: ema, isa, Harry (6a), Daisy (4a) ja Benjamin (12 kuud), k6ik tyypilised aussied. Farm oli samuti nagu teleris n2htud: punane liiv ja kuivanud puud ymberringi. Minu kasutada oli isiklik majake. Kohe esimesel 6htul v6tame ette lambatapu, olime lastega pygamisest sisikonna puhastamise ja lakkeriputamiseni asja juures. Paari p2eva p2rast nautisime minu synnip2eva puhul lambapraadi. Maja ymber siblasid ussid, redback spiderid, k2ngurud, emud ja dingod. Daisy 2ratas mind yhel hommikul surnud skorpioni kraevahele toppimisega. Koolit88 jaoks on neil isiklik klassiruum riigi poolt varustatud arvuti ja satelliitinternetiyhendusega. Igal hommikul on pooletunnine videoyhendus 6petajaga. Minu ylesandeks oli juhendada ettevalmistatud ylesandeid ja harjutusi.

K6ik oli fantastiline, peaaegu nagu unen2os, aga nagu unen2od on justkui reaalsed, kuid siiski nii k2ttesaamatud, siis samamoodi olin mina justkui 6nnelik, kuid samas nii rahutu. Terve esimese mai veetsin verandal teed juues ja pisaraid neelates. Miks? Kui ma vaid teaks. V6ibolla oli selle paiga energia v6i aura mulle sobimatu, v6ibolla ihkas hing midagi muud, v6ibolla tahtis reisistress v2lja tulla... Kindlasti oled tundnud m6nikord, et sa lihtsalt pead midagi tegema, teadmata miks ja kuidas. Mina teadsin, et pean sellest paigast 2ra saama. Perekond oli 6nneks m6istev ja s6bralik ning n2dal p2rast saabumist saatsid mind l2himasse linna, kust j2tkasin oma seiklust.

Yks olulisemaid faktoreid, mis minu reisile ilmet annab, on inimsed, keda teel kohtan. Olen kogu aeg tahtnud nendest kirjutada, aga s6nadest j22b alati v2heks, kirjeldamaks, kui palju nad mind 6petanud on ja mida vaimselt juurde andnud. H2mmastaval kombel ilmub alati k6ige vajalikumal hetkel j2lle eriline 6petaja eikuskilt v2lja ning aitab sihid selgeks seada.

N6nda juhtus ka sealt farmist lahkudes. Just siis, kui olin end Cue teemajakses nukralt sisse seadnud ja yksinda bussi ootama j22nud (mis pidi kuue tunni p2rast saabuma), endas t2ielikult pettunud ja syymepiinadega perekonna ees, astus minu juurde tyypiline austraalia t2dike, kes k2skis mul kotid kokku korjata ja yhe teise t2dikesega kaasa minna. Arvasin, et miski ei suuda mind enam yllatada, aga m6tle uuesti, Pille! See teine t2dike, kelle nimegi ma ei tea, elas kohe k6rvalmajas, kassiga. Suurt midagi ytlemata pani ta mind elutuppa teleri ette istuma, t6i kuuspaki 6lle lauale ja hakkas l6puks suhtlema, kyll Eesti kohta p2rima, kyll oma lastest leierdama, kyll ilma kiruma. Kui smalltalk otsa sai, oli aeg p2rliteks. Tuli v2lja, et t2dike on terve maakera l2bi reisinud, roninud Himaalajates, r2nnanud Aafrikas, vuranud Ameerikas. Austraalias vahetab elukohta ligikaudu iga poole aasta tagant, siis kui kyllalt saab. Hetkel t88tab keset k6rbe teemajakeses ja tegeleb tormivaatlusega (seal oli igal 88sel v6imas 2ikesetorm: pilvitu taevas ja l6putud s2hvatused miljonite t2htede taustal). Nii inspireerivat ja elujaatavat inimest annab otsida! Syda88sel saatis ta mind bussi peale, mis j2i 2 tundi hiljaks, ning andis emalikult veel pehme padja ja sooja teki kaasa, et ma ikka magada saaks.

J2rgmise p2eva l6unaks olin tagasi Perthis, kust liikusin kohe edasi Margaret Riverisse.

Fremantle

2008-04-28T12:48:00.009+03:00

P2ev p2rast Anzac Day-d l2hen hosteli registratuuri, et oma broneeringut pikendada, sest Perth on m6nus. Aga v6ta n2pust, tundub, et siinsed backpackerid arvavad sama, sest k6ik voodikohad on maikuuni kinni. Natukese aja p2rast on selge, et sama lugu on absoluutselt k6ikides hostelites. Mis seal ikka, vana hea CouchSurfing aitab alati h2dast v2lja.

Sel korral surfasin sakslase Wolfgangi diivanil. Wolf on Flying Doctor ehk p6him6tteliselt lennukiirabi arst. K6rbes lihtsalt pole teid ja kiirabiautot v6ib kolm p2eva oodata. Minu saabumise ajal oli tal t88p2ev, mis tegelikult erineb puhkep2evast ainult selle v6rra, et telefon peab ligi olema ja kott valmis, et iga kell v2lja lennata ehk lennujaama kimada. Arstile kohaselt on tal v2ga uhke elamine Fremantle'i eliitrajoonis kohe j6e 22res. Minu k2sutuses on piiramata ajaks vinge kamina ja suure voodiga tuba.

Fremantle on Perthist 20 km l6una poole ookeani22rne armas sadamalinn. Wolf andis mulle oma igivana jalgratta aastast 1980, mis kilises ja kolises nagu pyhadekellad ning lootusetult kinnikiilunud sadul oleks isegi kahemeetrisele liiga k6rgel. Aga see ei takistanud mind s6itmast m88da j6ge ja l2bi linnupargi, killakolla m2est alla ning t6kat6ka j2lle yles; tunda v2rsket ookeanituult juukseid sasimas ja loojuvat p2ikest silmi pimestamas - see on elu!

J2rgmisel p2eval kimasin sama rattaga m88da Fremantle'it ringi. Nii muuseas sain ka teada, et Wolfil on synnip2ev, selle puhul ostsin linnast suure kreemitordi, mis esialgu ytles Happy Birthday!, p2rast killa-kolla, t6ka-t6ka rattas6itu aga karjus Help! Synnip2eva6htu m88duski Wolfil teetass yhes k2es, telefon teises, aga yhtegi v2ljakutset 24 tunni jooksul ei olnud.

Perthis shopates m6tlesin ennastki hellitada ja superhypermegalaheda synnip2evakingi teha, aga pangaautomaat arvas teisiti - 20 dollarit j2i puudu. Egas' midagi, esmasp2eval tuleb t88d otsima hakata.

Kaua ei pidanud otsima, 5 mintiga oli t88 olemas. Kolmap2eval s6idan Perthist u 800 km kaugusele Mileurasse (2rge parem otsige, kaardil seda paika pole, l2him linn on Cue) tsivilisatsioonist eemale 640 000 aakri suurusesse farmi kahele armsale lapsele (4 ja 6 a) kodu6petajaks, sest kooli neil seal pole. Lisaks aitan farmi- ja kodut88dega. T6eline Aussie kogemus! Valida oli ka tavaline 6unakorjamine, mis tooks sisse kyll peaaegu kaks korda rohkem raha, aga emotsionaalselt ei annaks mitte midagi.

Kuna yhtegi bussi v6i rongi ei l2he isegi mitte selles suunas, siis pannakse mind kolmap2eval eralennule, mis maandub otse nende tagaaias. Telefoniyhendust seal kindlasti pole, seega 2rge vaevake ennast s6numitega, Internet igasuguste loogikareeglite j2rgi peaks olema (kui lapsed ekoolis k2ivad). Kipa!

Anzac day

2008-04-26T16:49:00.003+03:00

25. aprill on Austraalias Anzac day, p2ev, mil m2lestatakse ja austatakse k6iki, kes kunagi mingis s6jas v6idelnud. Selle puhul on k6ik ametiasutused suletud ja rahval suur pidu.

Hommikul vara toimus linnas suur paraad, esindatud olid k6ik sulelised ja karvalised, mundris ja bikiinides. Tundus, et k6ik Perthi 1,4 miljonit elanikku olid marssimist vaatama tulnud.

P2rast paraadi jalutasin j6e 22rde, kus juhuslikult toimus samal ajal veteranide ujumise MM-i viimane ala - 3 km avaveeujumine. Veel juhuslikumalt sattusin kokku Eesti delegatsiooniga, mille liikmetega p6gusalt vestlesin ning sain teada, et varasematest aladest on meil medaleidki.

Ka hilistel 6htutundidel oli Perthis tunda pidup2eva h6ngu, kyll natuke teistsugust, nimelt humala ja piirituse j2rgi l6hnavat. V2hemalt on mundris mehed alati yksteisele toeks, eriti siis, kui on tarvis mate kainenema viia.

L6pum2rkusena pean mainima, et minu jaoks on m6istetamatu, kuidas austraallased nii head kohvi oskavad teha. See on lihtsalt v6rratu! Lisan juurde ka stiilin2ite minu siinsetest nimevariatsioonidest. P.S. eelnev kohvijutt ja amerikaanode FastBucks ei ole kuidagi yksteisega seotud.

P.P.S. Yle pika aja laadisin terve hunniku uusi pilte yles. Nautige!

K6rber2nnak

2008-04-25T04:34:00.003+03:00

2700+ kilomeetrit Adelaide'ist Perthi l2bi tyhja k6rbe olid t2pselt nii igavad, nagu arvata v6ib. Hommikul magasin k6igepealt sisse, siis avastasin, et hambapasta on otsas (ma ei saa ometi k6rbesse ilma hambapastata minna!), siis ei saanud hostelis check out-i teha, sest adminn oli eilsest peost veel purjus ning k6ige l6puks ei tahtnud austerlane Antonia ja inglise poissmees Michael (fantastilised reisikaaslased, kellega Adelaide'is kvaliteetaega veetsin) mind minema lasta.

L6puks Fordini j6udes avastasin, et korealasest on sakslane saanud, v2idetavalt ei sobinud talle telkimine dingode keskel.

Kavandatust paar tundi hiljem asusime l6puks teele. Esimesed 500 km olid veel enam-v2hem, teed ymbritsesid meri ja inimasustused, sealt edasi oli aga sirge tee keset k6rbe (kes ei tea, siis austraalia k6rbed on punase kuiva pinnasega ning yksikute madalate p66sastega kaetud). Juba kell 9 hommikul on konditsioneeriga autost saanud neljarattaline kasvuhoone, aknad alla keerates tuleb kuumust ainult juurde.

Tee oli sirge, sealjuures 180 km tikksirge (Austraalia pikim sirge tee). Neli p2eva m88dusid v2ga yksluiselt: hommikul p2ikeset6usuga s6itma, 6htul enne loojangut telgid yles ja pott tulele. Tanklapeatuseid tegime harva, sest neid lihtsalt ei olnud tee peal.

Telkimine looduses oli igavesti 2ge, ainult et ilmad on siin lootusetult ettearvamatud. Kui 6htul ei saanud kuumusest hingata, siis 88sel l2ks nii kylmaks, et 2rkasin lillade varvastega (mitte nagu basseinilillade, vaid ikka t2itsa lillade), lisaks elasime yle kaks v2g2-v2ga hirmsat 2ikesetormi.

Aeg-ajalt n2gime tee peal v6i tee k6rval k2ngurusid, vombateid, emusid ja kotkaid. Yhel 88l tegin tutvust kohaliku 2mbliku v6i m6ne putukaga, keda kahjuks n2ha ei 6nnestunud, kyll aga j2ttis ta mu jalale m6nusalt suure hammustuse ja hiiglasliku paistetuse.

Neljanda p2eva 6htuks j6udsime l6puks Perthi, kus juba esimesel sammul kohtasin kolme eestlast. Perth on esmapilgul v2ga m6nus v2ikelinn k6rbe ja ookeani vahel, ilmad on kuumad ja minu hostel meenutab rohkem holiday resorti kui backpackerit.

Great Ocean Road ja Grampianid + Adelaide

2008-04-20T16:20:00.011+03:00

P2rast vahvat n2dalavahetust Melbourne'is avastasin end yhel hommikul bussist. Buss oli korralik - konditsioneeriga ja mahutab 23 inimest ning m2ngib head muusikat -, ainus veidrus kogu loo juures oli fakt, et minule lisaks istus selles vaid kuus inimest. N6nda asusimegi seitsmekesi, mina, 3 sakslast, 1 austerlane, 1 iisraellane ja austraalia bussijuht maailmakuulsale teekonnale m88da l6unarannikut - Great Ocean Road.

J2rjekordselt j22n h2tta, kui yritan s6nadega n2htut kirjeldada. Great Ocean Road on t6epoolest great: kurviline tee m88da ookeanirannikut, meeletult vahva ja kokkuhoidev seltskond, p2ike pimestamas vaadet ja vahutavad lained niisutamas nahka. Kolme p2eva jooksul n2gime v6rratuid randasid ja v6imsaid kaljusid, telkisime k2ngurude keskel ja hellitasime koaalasid, ronisime end m2gedes hingetuks ja hullasime kose kristallselges vees. Bioloogist giid r22kis lugusid, mida ykski entsyklopeedia ei 6peta, viis paikadesse, mis ametlikult suletud ning innustas tegema asju, mis esmapilgul tunduvad v6imatud.

Taas - et m6ista minu eufooriat, peate pilte n2gema. Kuni juhtmeprobleem lahendamatuna pysib, aitab vana hea google :)

P2rast Grampianeid suundusime sakslase ja austerlasega Adelaide'i, Austraalia suuruselt viiendasse linna, mis on kuulus kui hea veinipiirkond ning m6nus v2ikelinn. T6epoolest, veinid on siin v6rratud, k2isime rahvuslikus veinikeskuses, kus veetsime terve p2eva ja mekkisime 12 erinevat veini, p2rast 6htus88gi k6rvale veel paari. Lisaks veinile pakub Adelaide rohkelt kunsti, alates vaala skeletist kuni minu lemmiku - aborigeenide maalideni. Mainimata ei saa j2tta ka v6rratut randa lumivalge liivaga ning Austraalia (kui mitte maailma) parimat kohvi.

Homme alustan yyratult pikka teekonda l6bi tyhja k6rbe l22nerannikule Perthi, kaaslasteks kaks belglast ja korealane ning igavesti 2ge Ford Falcon.

Päevapoliitikast

2008-04-14T07:31:00.006+03:00

Pühapäeva hommik Melbourne'i Federation Square'il. Päike särab taevas, inimesed jalutavad kuskile kiirustamata linna värskes õhus, tänavakoomik viskb järjekordse nalja ning publik pahvatab naerma, lapsed kilkavad rahulolust lõbusal karussellil, keskväljaku moodne kunst ühel pool ja ajalooline rongijaam teisel pool teed iseloomustavad Melbourne'i kultuurilist mitmekesisust.

Rüüpan viimase sõõmu võrratut kuuma shokolaadi ning astun sisse kirikusse, kus on just lõppenud teenistus. Katedraali interjöör on põhjamaiselt lihtne, kuid siiski uhke, tekitades koheselt hubase tunde. Ninna tungib altarit kaunistavate sügislillede lõhn. Aeg paistab seisvat.

Väljun kirikust. Sekundi pärast saan küünarnukihoobi rutakalt fotograafilt, sellele järgneb veel üks järgmiselt möödujalt. Vaatan ümberringi ja hing täitub hämminguga, esimese hooga mõtlen, et olen idülli ja harmoonialainete tagajärjel valesse riiki sattunud. Sama väljakut täidab tuhandepealine rahvamass, kes röökides, plakatite ning Hiina lippudega vehkides ja tigusammul maanteel marssides takistvad kõigi linnakodanike pühapäevaseid tegevusi. Kõik pealtvaatajad paistavad üllatunud olevat. Minu juurde astub tusane naisterahvas ning küsib, kus politsei küll on. Viipan käega rivi lõppu.

Plakatid on valdavalt sõnumitega "PEACE", "Stop media violence against China" ning "Tibet has always been a part of China". Järeldan, et tegemist pole Tiibeti-pooldajatega, kes viimasel nädalal üle maailma kära on teinud. Samal htkel astub minu kõrvale eakas Aasiast pärit härra ja ütleb: "Young and stupid Chinese students". Kõnelejaks, tuleb välja, on Taiwani kodnik, kes räägib mulle pikalt, kuidas Taiwan oli kunagi samas seisus kui Tiibet ning kui halvasti Hiinas poliitikaga lood on. Eriti kurvaks teeb teda teadmine, et käesoleva kogunemise taga on Austraalias õppivad tudengid, kes ometi peaks avatud maailmavaatega olema. Räägime olukorrast maailmas nii kaua, kuni lõputuna tunduv rivi meist möödub ja saame teekonda jätkata.

Ma ei hakka Tiibeti-Hiina teemal oma arvamust avaldama ega paraadi kiitma ega hukka m6istma. Kyll aga j22vad mulle m6istmatuks inimesed, kes "Peace!" plakatitega t2navale m2ratsema ja kaklema tulevad.

Kahekymne minuti p2rast on Federation Square j2lle rahulik ning idylliline.

Tasmaania

2008-04-11T10:16:00.004+03:00

Warning: After visiting Tasmania you may never want to leave!
Selline suur hoiatus tervitas mind Melbourne'i sadamas vahetult enne praamile astumist. Ja see on v2ga asjakohane hoiatus. Ma ei taha siit 2ra minna!!!

Spirit of Tasmania on umbes samasugune nagu Tallinki Victoria ja Romantika, natukene pisem, aga see-eest hubasem. Ookeanilaevaks minu arvates t2iesti sobimatu. Niipea, kui lahest v2lja s6itsime, hakkasid lained ja tuuled-tormid praami igas ilmakaares loopima. Laeval t88tanuna ei tohiks ykski torm mind heidutada, aga ausalt 8eldes oli mul lausa hirm. Seet6ttu otsustasin end premeerida hea veiniga, mille poolest Tasmaania v2ga kuulus on. Eeldasin, et uhkes laevas on ka uhke joogikaart, aga oh ei, valikus oli ainult kaks veini: kuiv ja magus. Degusteerisin siis neid kordam88da :)

Hobartist v6tsin n2dalaks ajaks rendiauto, sest see on ainus viis selle v6rratu saarega tutvumiseks. Teine variant oleks bussireis, mis on t2is 24/7 napsutavaid backpackereid. Auto saamisega oli yksjagu tegemist, sest k6ik firmad tahtsid, et ma 25 oleks, ainult yks firma (mille otsis mulle turismiinfo kuskilt karukoopast) andis hirmkalli raha eest p2evin2inud Mitsubishi Lanceri. Igaks juhuks lasin reisikindlustusele lisaks veel ekstra-ekstra kindlustuse teha, sest pole varem ei automaatkastiga ega vasakpoolses liikluses s6itnud.

Tasmaania on v6rratu!!! S6nadega on v6imatu selle saare ilu ja v6lu edasi anda. Raske uskuda, et see saar meie maailmas eksisteerib. Kahjuks ei saa pilte jagada, kuna kaotasin juhtme 2ra, aga google annab ka h2id pilte, kel huvi on.

Tegin saarele ringi peale ning s6itsin risti-p6iki l2bi, kokku peaaegu 2000 km. Iga nurgake Tasmaaniast on erinev: Hobart on v2ike suurlinn, Tasmani poolsaar t2is ajalugu, idarannikut t2idavad imelised rannad ja suvituspaigad, p6hi pakub veine, l22s fantastilisi matkaradasid ning kogu saare keskosa t2idab m2gine vihmamets, mis on ka Unesco maailmap2randi nimekirjas, kuna on yks v2heseid algup2raseid maailmas.

Tasmaania teed on elamus omaette. Euroopa Alpid v6i Norra m2ed on k8kim6ki siinsete k6rval. Siin pole hetkekski lauget maad ja sirget teed. Kord tuleb kymneid kilomeetreid yyrgava mootoriga ylesm2ge rihtida, siis j2lle sajaga kurvilisest m2est laskuda, pidurid suitsemad ja adrenaliin m8llamas. Ruumi on tavaliselt 1,5 auto jaoks, mitte kahe.

Tasmaania teede ohtlikkust tajusin v2ga eredalt idaranniku rahvuspargis vurades, kui yhel hetkel avastasin auto lahtisel kruusal kylglibisemisest, suunaga sygava kuristiku poole. Pole probleemi, hiljuti Eesti libedakoolituse l2binuna tean t2pselt, mida teha - sidur alla ja pirur lahti. Yks pisike probleem muidugi on: automaatkastiga autol pole sidurit :)
Piduri ja rooliga m2ngides suutsin auto siiski 6nnelikult peatada, aga jalad ei kandnud p2rast seda veel m6nda aega.

Yks probleem on sel saarel veel, nimelt kahte asja korraga - autot juhtida ja loodust imetleda pole v6imalik. Mina proovisin, aga l6petasin puid langetades. See pidi aga m2danenud puu olema, sest pisikesest k6ksust lendas teine paari meetri kaugusele nagu kirvega l88dult. Auto oli vaid natuke kortsus, rendifirma ytles v2ga austraalialikult No worries, mate! N6nda keerasin uuesti aknad alla, Savage Gardeni tymaka p6hja ja j2tkasin unelmate r2nnakut.

(T2na sain muidugi remondiarve: 3500 dollarit, t2nu ekstra-ekstra kindlustusele on omavastutus vaid 500) Arvestades neid fantastilisi hetki, mida me "Mitsuga" l2bi elasime Tasmaania v6rratus looduses, on see v2ike tegur ning k6ik on endiselt no worries.

Homme lendan tagasi Melbourne'i. Selja taha j2i fantastiline n2dal maailma k6ige v6rratumas paigas (ilma naljata!). Juba yksnes Tasmaania p2rast tasub Austraalia reis ette v6tta ning hinge teeb r66msaks teadmine, et nii paljud imelised paigad on veel n2gemata.

Shepparton-Melbourne-Tassie

2008-04-04T12:21:00.009+03:00

T2na j2tsin Sheppartoni ja tomatitega hyvasti. Selja taha j2id 5 rasket n2dalat t66d, sealjuures ainult yks vaba p2ev. Farmi tabas ka rida 6nnetusi: k6igepealt oleksime peaaegu p6lema l2inud, paar p2eva hiljem s6itis meie rekka sajaga kraavi ning k2is yle katuse (ime kombel j2i juht terveks ning keegi teine kannatada ei saanud), j2rgmisel p2eval p6rkasid kaks t66lifti kokku. K6igi nende 6nnetuste tagaj2rjel pidime t66tama kahes vahetuses, et h2vinenud tomatid, melonid ja paprikad uuesti pakkida.

6nneks olid k6ik t66p2evad omamoodi p6nevad, n2iteks yhel p2eval 6ppisin 2mblikke transportima neile hingetraumasid tekitamata. Sain kolm korda erinevaid hiiglaskille kaheksajalgseid kanda. Esimesel korral suutsin "pisikese" kyll mitu korda kyhvlilt maha pillata ning ilmselt tekitasin talle hoopis eluaegsed vaimsed ja fyysilised traumad, aga v2hemalt j2rgmised korrad olid edukamad. Seda, kas need "pisikesed" ka myrgised on v6i mitte, ei tea ja ilmselt parem ongi. Yldiselt ma ei karda neid, aga kui yhel p2eval Emma oma shopping bag'ist redback spider'i (yks myrgisemaid maailmas) leidis, v6ttis seest veidi k6hedaks kyll.

K6ik austraaallased v6isid mind lihav6tete hommikul ka telerist n2ha, sest meie farmis k2is rahvuslik televisoon ning tegi loo tomatitest. Mida nendest nii v2ga r22kida on, seda ma ei tea, kyll aga tean, et ka mina olin paaril korral suures plaanis.

St Patricku p2eval lootsime iirlastega varakult l6petada ning pubisse t2histama minna, aga v2lja kukkus alati vastupidiselt - t66tasime 11ni 6htul. 6nneks on farmer hea mees ning tal on komme alati, kui t66p2ev pikemaks kui 13 tundi l2heb, 10 suurt pitsat tellida. Patricku p2eval t6i ta pitsale lisaks ka kaks kasti 6lle lauale. Nyyd ma tean, mida t2hendab ytlus "k2ib t66 ja vile koos".

Melbourne teisel katsel on m2rkimisv22rselt m6nusam kui esimesel korral. Hetkel on siin k2imas International Comedy Festival, mist6ttu see linn s6na otseses m6ttes elab. Vedamise l2bi sain yldse hostelis koha (aga see oli ka viimane).

T2na 6htul liigun edasi, veel l6una poole - Tasmaania saarele. See on see pisike (v6i noh, umbes Eesti-suurune) saareke kohe Austraalia kylje all.

Tomatitest veel

2008-03-27T09:44:00.001+02:00

K6ige iroonilisem eelneva juures on muidugi see, et mul on tomatite vastu allergia :)

Tomatimaailmas

2008-03-14T02:40:00.002+02:00

Tervitused k6igile ja suured t2nud toredate kirjade ning tervituste eest! kahjuks on aeg siin Internetis limiteeritud, seega ei j6ua k6igile personaalselt kirjutada.

L6una-Austraaliat, muu hulgas ka Sheppartoni on tabanud j2rjekordne kuumalaine, temperatuur on juba n2dal aega j2rjest 40+ kraadi, Adelaide'i piirkonda kummitavad metsatulekahjud ja k6ik on natuke shokeeritud, kuna aastaajaks on juba sygis ja ilmad peaksid kylmenema, mitte kuumenema. Siinsest ilmast v6ite aimu saada sel n2dalavahetusel Melbourne'is toimuvat vormeliv6istlust vaadates. Mina otsustasin sinna mitte minna: liiga kaugel, liiga kallis ja liiga l2bune ja ka kohalikud soovitasid eemale hoida.

Olen nyydseks kaks n2dalat j2rjest t66tanud, umbes 12 tundi p2evas, 7 p2eva n2dalas. T2na v6tsin l6puks vaba p2eva, sest viimased kolm p2eva oleme teinud 14-16 tundi p2evas. Lisaks hakkasin unes n2gema inglise keelt k6nelevaid tomateid.

Mis t66d ma teen siis? Esimesed kaks p2eva korjasin tomateid, see oli aga hullem kui orjat66 - 10 tundi l66skava p2ikese k2es avaral p6llul, tuul keerutamas tolmu ja kuumus takistamas hingamist. Palka maksti selle eest nii palju, et j6udis napilt yyri ja toidu eest maksta. Nyyd olen aga tomatite, t2psemalt cherry ja grape tomato'de (need on sellised pisikesed tomatid, eestikeelset s6na ei teagi) pakkimises ning teen t2pselt seda, mida hetkel vaja. Seega tean tomatitest k6ike - nende hingeelu, v2rvitoone, pehmust, maitset, k6verust ja k6ike muud. Enamasti sorteerin juba sorteeritud tomatitest omakorda halvad v2lja, aga vajadusel ka pakin, paitan, transpordin ja l6ikan. Ja k6igile ketshupis6pradele - mina j2rgmine kord m6tleksin enne, kui ostan, te ei kujuta ettegi, millistest tomatitest see tehtud on.

Farm on ysna suur ja hea mainega, klientide hulgas on ka nt McDonald's. Seltskond on ravhusvaheline: inglased, iirlased, sakslased, hollandlased, korealased, jaapanlane, tyrklased ja palju austraallasi. T66 on ysna raske, seda peamiselt pikkade p2evade t6ttu ja selg saab k6vasti vatti, aga l6bus seltskond kompenseerib k6ik. Palk on ka selle piirkonna yks parimaid. Puhkepauside ajal vahetame muljeid, kes millise putuka v6i 2mblikuga sel p2eval kokku puutus (neid on siin tomatite vahel p2ris palju) v6i l6bustame end kellegi tomatimerre viskamisega (teate kyll, nagu Regina Baltikal oli pallimeri). Reedeti on palgap2ev, selle puhul on t66p2ev lyhike (k6igest 9 tundi!), et saaksime pangas tshekid sularahaks teha, sellele j2rgneb tavaliselt pisike seltskondlik istumine. Kavatsen siia veel umbes kolmeks n2dalaks j22da ja ropult raha k6rvale panna, et siis Austraaliat edasi avastada. Plaanid on suured igal juhul.

Elukohaks on mul yks tyypiline kiirteemotell, selline, nagu ameerika filmides v6ib kohata. Tegelikult tahtsin backpackerisse minna, aga millegip2rast k6ndisin sellest m66da ja sattusin motelli. Aga mul on v2ga hea meel, sest hind on sama (120 dollarit n2dal), backpackeris on aga 12 inimest yhes toas, motellis ainult kaks. Elan koos yhe v2ga kihvti inglasega, k6rvaltoas, mis on meie toaga yhendatud, on kaks iirlast. Seega loodan, et te andestate mulle mu kahtlase huumori.

L2him Internet on kilomeetrite kaugusel, seega v2ga tihti siia ei satu, aga aeg-ajalt yritan ikka oma Sheppartoni seiklustest kirjutada.

Shepparton

2008-03-03T10:32:00.002+02:00

T66tan t66tan t66tan
Tomatitega
Raske on
Aga tore on :)

Melbourne

2008-02-26T11:21:00.004+02:00

P2rast l6putuna tundunud rongis6itu saabusin l6puks Melbourne`i. Esimese asjana m2rkan, et see linn on k6vasti kylmem kui Sydney. Teiseks torkas silma, et selles linnas hakkab sygis saabuma - lehed kolletuvad ning langevad puudelt. Kolmandaks riivas vaadet selle linna r2pasus. Aga muidu t2itsa sympaatne linn.

66maja leidmiseks (kuna absoluutselt k6ik arvestatavad hostelid olid t2is) kasutasin vana head CouchSurfingut. Matthew, Fleur ja Mark v6tsidki mu r66msalt oma hoole alla. Nende elamine asub kesklinnast lyhikese rongis6idu kaugusel rahulikus piirkonnas. Lisaks minule on neil kylas ka yks Fleuri s6ber, ameeriklane, aga teda pole mul 6nnestunud veel kohata (mis sest et ta k6rvaldiivanil magab).

Kohe hommikul v6tsin suuna kesklinna, tegin kesklinnale ringi peale, seej2rel istusin "punasesse bussi" ja tegin sellega linnale ringi peale. Tavaliselt k2in nendest bussidest kyll kaarega m66da, aga kui tasuta pakutakse, siis miks mitte.

Melbourne on linn, kus k6ik s66vad sushit. Siinne sushi on aga saadaval sealiha, loomaliha, kanaliha, taimetoitlaste ja veel kymnete erinevate sisudega. Kala haisugi pole. Igal juhul yritasin kohalikku kultuuri sulanduda ning v6tsin ka kaks rulli kaasa ja l6unatasin j6e kaldal.

Melbourne on linn, kus kultuur elab. Tahtsin rahvusgaleriisse minna ja aborigeenide kunstiga tutvuda, aga oh r66mu - teisip2eviti suletud. See-eest k2isin Austraalia liikuvate piltide keskuses, mis meenutab arhitektuurilt Kumut. Ka kirikutes ja t2navatel tunneb kultuuri h6ngu. Raamatupoode on siin mitu ja nad on suured. Mmm...

Melbourne on linn mitme keskusega. Sellist asja nagu linna keskus pole, neid on mitu, igal linnaosal oma. Mina k2isin lisaks kesklinnale veel Fizroys, Carltonis ning St Kildas, mis on mere22rne piirkond, backpackerite meka. Melbourne on aga lahe sees, mist6ttu 6iged ookeanilained siia ei ulatu. Seep2rast on ka surfarid mitte tavalised, vaid lohega (noh, need purjega surfarid). Ja neid oli terve silmaga seletatav ranniku22r t2is.

Mis ma veel oskan 6elda? Melbourne yhe p2evaga on tehtud. Selleks, et selle linna kultuurih6ngu l2hemalt nuusutada, tuleb siia tagasi tulla. Praegu olen aga otsustanud, et siia linna kauemaks ei j22. Miks? Sest need 12 piinarikast tundi rongis olid sellegipoolest v22rtuslikud - sain 12 tundi nautida Austraalia outbacki. Vaade oli peaaegu selline, nagu McLeodi tytarde seriaalis. Loodus on see, mis mul hetkel sydame p6ksuma paneb, seet6ttu v6tan suuna Sheppartoni, eesm2rgiga leida m6ni ajutine farmit66.

Palju õnne, Eesti!

2008-02-24T12:15:00.006+02:00

Sümboolselt ilus oli Eesti Vabariigi soliidsel sünnipäeval külastada Eesti küla Austraalias. Küla asub väikses linnakeses nimega Thirlmere, umbes 100 km Sydneyst edela poole. Esimesed eestlased tulid sinna kanti 1930. aastatel ning põhimõtteliselt ehitasid selle linna üles. Seetõttu võib kohata seal Estonian roadi ning Kungla supermarketit. Esialgu olid eestlased seal kanafarmerid. Väidetavalt asusid nad sinna piirkonda elama selle tõttu, et sealne maastik meenutab Võrumaad. Nõng tõepoolest, maastik on seal väga künklik ning lopsakad metsad vahelduvad avarate põldudega.

Eesti küla ise on aga aiaga eraldatud piirkond, kus elavad ainult eestlased, kes on sinna maja ostnud. Müüa tohivad nad selle maja ainult eestlastele või tagasi arendajale. Peaaegu kõik küla elanikud on juba pensionieas, külas asub ka vanadekodu, kus on palju austraallasi.

Teenistuse lõpus lauldud eesti hümn oli kõige emotsionaalsem hümn, mida mina näinud olen. Kõik laulsid kõva häälega ja südamest kaasa, viimase kahe rea juures haarasid pea pooled seltskonnast taskurätte ning pühkisid silmi. Ka minul jooksis seljast külmavärin läbi ja hinge võttis hellaks, nähes, kui oluline on kodumaalt enam kui 60 aastat tagasi lahkuma pidanud inimestele riigi tänane saatus. Pikka eluiga, Eesti!

Praegusel hetkel pakin aga juba kotti ning hommikul vara istun Melbourne'i rongile. Ees ootab 12 tundi rongisõitu. Sydney on siiani maailma kõige vingem linn, kus viibinud olen; tulen siia kindlasti tagasi, kui mitte varem, siis paar nädalat enne tagasilendu. Aga elust Melbourne'is juba järgnevates postitustes.

Blue Mountains

2008-02-23T13:18:00.006+02:00

Järjekordselt ilusal hommikul juba kella kaheksast olid Aet ja Boris meie ukse taga, autos olid ootamas eelmisel päeval rannaga liialdanud ning seetõttu tulipunased Kristjan ja Urmet (kaks toredat backpackerit, kellega kohtusime Eesti majas). Üheskoos sõitsime Sydneyst umbes 50-100 km kaugusele Sinimägedesse.

Blue Mountains on mäestik, õigemini platoo, mille kõrgeim punkt on 1190 m kõrgusel. Kogu Sinimägede ala on kaetud tiheda metsaga, kohati suisa ehtsa vihmametsaga. Nimi Blue Mountains tuleneb metsade näivast värvusest. Sinakas toon on tingitud eukalüptipuu sinakat värvi aurudest ning eukalüpte on siin palju. Mida kuumem ilm, seda sinisemad on metsad.

Aet ja Boris, kellele siinsed metsad ja mäed juba ammu tuttavad, viisid meid paikadesse, kuhu turiste ei viida; rääkisid lugusid, mida igaüks ei tea; ronisime kaljudele, kust avaldusid kõige imelisemad vaated; käisime orgudes, kuhu jala ei pääse. Sinimäed on Sydney metropolile nii lähedal, kuid ometi on see nii kauge paik.

Raske on sõnadega edasi anda võlu, mida see ala endas kannab. Ma võiksin ju öelda, et vaade kaljult metsadele oli ilus, aga see on mage. Tegelikult seal kalju äärel seistes tundsin tõelist ühtsust loodusega, tundsin, mida tähendab vabadus ja kui egoistlikult inimene on betooniga harmoonia rikkunud. Üheaegselt tajusin kotka lendu ning kärestiku voolu, nägin negatiivset taandumas ja positiivset sisenemas. Tundsin energiat!

Rohkem visualiseeringut piltide alt.

Bondi Beach

2008-02-21T12:24:00.005+02:00

Ühel hommikul tegin silmad lahti ja tundsin, et midagi on valesti. Pühkisin silmad puhtaks ja vaatasin uuesti. Tõepoolest - päike paistis! Hommikusöögilauas vahetasime Meelisega paar kavalat pilku ja otsustatud - me läheme randa.

Juba mõne hetke pärast olimegi rongis, bussis, bussis ja bussis ning lõpuks - Bondi Beach'il. Bondi (hääldus: bond-eye) Beach on Sydney kõige kuulsam rand, populaarne nii suvitajate kui ka surfarite seas. Kilomeetri pikkusel rannal on lubatud ujuda ainult umbes 100 m pikkusel lõigul, sest ookean peidab endas salakavalat hoovust, mis, kui sinna satud, võib sind kanda heal juhul järgmisesse randa. Seetõttu kutsutakse seda hoovust "Bronte express". Tegelikult ookeaniga nalja pole, isegi ujumiseks mõeldud alas oli kaldale jõudev laine nii tugev, et tõmbas nii mõnelgi jalad alt ära ning kaldast taganev vesi võttis suplejad tohutu jõuga ookeani poole kaasa. Haide vastu kaitseb Bondit veealune võrk.

Rand oli muidugi mõnus: kuldsed liivad, helesinine ookean, pilvitu taevas, suured lained ning nende peal osavad surfarid. Võitluses päiksega saime sel korral hakkama, kuigi iga pisemgi koht, mis kreemitamata jäi, andis endast kriiskavalt märku. Kui te arvate, et varbaid pole võimalik ära põletada, siis uskuge mind, on küll.

Hiljem käisime linnas söömas ning seejärel suundusin suurde raamatupoodi, mis mind Sydney pilvelõhkujate tänaval juba mitmendat päeva ahvatlenud oli. Filosoofia riiul oli neil küll üsna nadi, aga see-eest leidus seal lademetes muud head kraami. Pärast pikka valimist tulin koju ühe sürrealistliku romaaniga, kuid tegin ettenägelikult ka kliendikaardi, sest mul on karvane tunne, et lähen sinna peagi tagasi.

Featherdale Wildlife Park

2008-02-20T09:47:00.003+02:00

Mõnusal hommikul pärast värskendavat Shanghai teed tulevad Eesti majas kohatud Maret ning tema abikaasa Peter meile järele ning kõik koos sõidame Sydneyst natuke väljas asuvasse Featherdale Wildlife Parki, mis on loomaaed peaaegu kõikide Austraalia loomadega.

Kohe sissekäigu juures kohtame vombatit, natuke edasi on linnupuurid, kus kakaduude puuri juures siblavad paar vaba looduse kakaduud, kes üritavad teiste juurde pääseda. Imelikud. Järgmiseks kargab meie juurde känguru. Neid on selles pargis väga palju ning kõik liiguvad vabalt ringi. Saame osaks pelikani toitmisest ning kohtume musta luigega, kallistame üksteise järel koaalasid ja toidame kängurusid. Meil õnnestub kohata ka mõnda alles imepisikese pojaga emast känguru.

Lisaks näeme pisikesi pingviine, Tasmaania kuradit, sipelgasiili, kookaburrat, emu, krokodilli, ämblikke ja madusi, dingot, sisalikke ja palju teisi.

Kõigest lähemalt: tutvuge lähipäevil tulevate piltidega.

Oli üks mõnus päev.

Sydney

2008-02-18T07:40:00.005+02:00

Lennujaamas ootas mind Meelis, kes on siinse Eesti kiriku preester. Ta elab koos oma hiinlannast abikaasaga kirikuga samas majas ning pakuvad minu Sydneys olemise aja ka mulle peavarju. Elamine asub Sydney lääneosas, Olympic Parki läheduses.

Juba paar tundi pärast lennuki maandumist suundusime Eesti majja Eesti Vabariigi 90. aastapäeva aktusele. Aktus oli nagu aktused ikka - kõned, tervitused, ajalootund ning muusikapalad. Kohal olid Tarvastu rahvatantsijad ning ansambel Lindpriid. Kuna ma viimased ausalt-ei-tea-mitu päeva polnud magada saanud, siis ajaloomeenutuse ajal hoidsin sõna otseses mõttes silmi lahti, muidu sain hästi hakkama. Pärast aktust vestlesin mitmete sealviibijatega, kes olid kaks kuni viis korda vanemad kui mina, aga väga lõbusad. Igal juhul sain mitu head kontakti, mida siin Austraalias tarvis läheb.

Kui lõpuks magama sain, siis lasin peaaegu 20 tundi järjest.

Sydney on võrratu linn, siin on midagi igaühele. Esimestel päevadel jalutasin äärelinnaosades, kus tänavad on täis imearmsaid pisikesi kivimaju ning aedades kasvatatakse eksootilisi vilju. Üks naaber kinkis mulle näiteks värskelt puu otsast korjatud mango, paar maja edasi kasvavad aias apelsinid. Teel Sydney Olympic Parki läbisin pargi, kus olid suured soised tiigid huvitavate lindudega, aga ka jalgpalliplats ning metsatukk. Olümpiapark ise on üsna suur territoorium, kus asuvad kõikvõimalikud staadionid, spordihallid ja muud rajatised, mida ühendavad hästi hooldatud alleed.

Sydney kesklinna täidavad lugematud kõrghooned ja tuhanded pintsaklipslased, kes lõunatunni saabudes tõmbavad kõik jalga tossud ning suunduvad ooperiteatri ja botaanikaaia poole tervisejooksu tegema. Minule jäi küll mõistmatuks, kuidas on võimalik südapäeval kõrvetavas kuumuses ja suure õhuniiskuse käes jooksmist nautida, aga ju siis on, sest neid oli ikka väga palju.

Ooperiteater, kui päris aus olla, näeb piltidel parem välja kui tegelikkuses. Valged detailid on tegelikult kõik kollakad ning seinad pole enam esimeses nooruses. Aga ilus ja ahhetamapanev on see ehitis sellegipoolest. Kohe ooperiteatri kõrval on suur ja võimas Harbour Bridge, mida teate ehk ilutulestikkude järgi ning teisele poole jääb botaanikaaed, mis esmapilgul tundub nagu unenäos. Kõik taimed on uhked ja lopsakad, puudelt puudele lendavad kakaduud ning mingisugused värvilised papagoilised linnud, mitmete puude latvades ripuvad kümned nahkhiired, kes pidevalt kriiskavad ja omavahel tülitsevad.

Päike on siin muidugi tappev. Hommikul, kui Meelis 30-se faktoriga kreemiga mu juurde tuli, naersin ta välja (kusjuures päike oli pilve taga), kuid koju tagasi jõudes olin vaatamata rohkele kreemile näost punane. Linna peal kohtas mitmeid inimesi, kellel nägu päikesest paistes ning õlgadel suured põletusvillid. Ilmad on põhjamaalasele meeldivalt soojad, nii 25 ringis, kuid niisked, vahelduva pilvisuse ja üksikute hoovihmadega.

Esimesel töönädala päeval ajasin korda kõik formaalsed toimetused: avasin pangas konto, taotlesin Tax File Numberi ning ostsin telefonikaardi. Asjaajamistega on aussied ikka väga aeglased. Pangakaart saadetakse postiga (kuigi pank on 100 m kaugusel) ja pean seda umbes nädal ootama, TFN lubati 4 nädalaga. Head meelt teeb muidugi see, et nüüd on põhjust kauemaks siia võrratusse linna jääda :P

Pildid

2008-02-18T06:30:00.000+02:00

V2ike valik pilte on aadressil http://public.fotki.com/elektrijanes/

Lend

2008-02-17T01:19:00.004+02:00

Unustage kõik, mis ma Londoni kohta ütlesin, Sydney on kümme korda etem!

Lennureis, mis kokku vältas 24 tundi ja 20 minutit, oli kohutav. Kõigepealt London-Hong Kong, kus pidin istuma kahe suure asiaadi vahel, kes mõlemad pidevalt minu peale magama vajusid. Kuigi Euroopa aja järgi oli sügav ja sünge öö, ei saanud tundigi magada. Üritasin filme vaadata, aga kõrvaklapid ei töötanud, proovisin enda omadega, aga nendest hakkasid kõrvad valutama. Hommikupoole (kohaliku aja järgi õhtul), vahetult enne maandumist läks tuju juba paremaks. Saime siis oma naabriga kurta, kummal ikka viletsam olla on. Tuli välja, et too asiaat on Au kodanik ja samuti teel Sydneysse.
Hong Kongi lennujaamas pärast järjekordset turvakontrolli, kus taas tuli rebida puusalt vöö, visata jalgadelt kingad ning avada kott, hulkusime selle sama muheda asiaadiga mööda lennujaama ringi.
Hong Kong-Sydney lend oli veel hullem. Terve tee lennuk rappus nagu vanasti rongid kõveratel rööbastel ning vabalangemisse vajumine ei pakkunud lõpuks enam pinget. Turvavöö tuluke põles 90% lennust. Õnneks sain sellel lennul paar tunnikest magada ja paar head filmi ära vaadata. Muidugi vaatasin igal vabal hetkel kaardilt, kui kaugel ja kõrgel oleme ning kaua veel.
Sydneyle lähenedes muutus kõik paremaks. Oli hommik ning päikesetõus oli imeline - all kohevad pilved, peal tähistaevas (tagurpidi tähtedega). Maaandudes lendasime üle sydney kesklinna.
Lennujaamas oli küll palju turvaväravaid ja kõik kontrollisid, et mul mingisugust toitu kaasas poleks, kuid "kodus" Meelise juures avastasin kotist kaks Eesti trühvlikommi.
Terve päev oli sees naljakas vabalangemise tunne. Teate küll, nagu pärast laevareisi, kui maismaal olles tunneb aeg-ajalt suurt lainet.

London

2008-02-13T20:45:00.000+02:00

Kui mul seni oli arvamus Londonist kui linnast, kus 24/7 sajab või tossab ning kõik on paha, siis nüüd pean oma sõnu sööma. London on fantastiline! Juba esimesel õhtul tervitab ta mind tähistaeva ning noorkuuga, ilmad on siin stabiilselt soojad ning taevas sinine.

Muidugi on ta täielik kontrastide linn - tänavatel kuuleb kõiki keeli ning esindatud on kõik nahavärvid ja nende varjundid. Suured ja lärmakad magistraalid vahelduvad harmooniliste parkide või pisikeste lilli täis tänavatega.

Mikaeli meeldivas seltskonnas käime läbi kõik linna kohustuslikud ja mittekohustuslikud paigad, laseme elamusesteetilisel kunstil Rahvusgaleriis end lummata, poksime oravatega, einestame 5* restoranis ning kaevame kuuekordses raamatupoes.

Tagasi nende residentsis, viskame jalad lauale ning naudime kino või võtan näppu hea raamatu ja naudin aega iseendaga.

London on hea! Ta on Tartu ja Cannes'i kõrval minu lemmiklinn maailmas.

Lennujaamas

2008-02-11T14:47:00.000+02:00

Mul on maailma k6ige paremad s6brad ja 2gedaim pere! Olge m6nusad!

Reisid

2008-02-08T09:05:00.000+02:00

Kiired ajad.
Sel nädalavahetusel võib mind kohata Lõuna-Eesti metsade vahel, täpsemalt Otepääl. Kui hästi läheb, siis ka rahvusvahelises telepildis.
Esmaspäeval alustan aga järjekordset maailmarännakut, mis sel korral viib Austraaliasse.

Vabadus

2008-01-27T15:32:00.000+02:00

Sess on lõpuks ametlikult läbi ning nüüd on aega iseendale. Lähiajal ootavad minu poolt mõned head raamatud lugemist, mõned kirjutamist, üks projekt tahab lõpetamist ning teine alustamist. Küll kuulete. Täna tõi aga naeratuse näole üks paljudest lugemist ootavatest raamatutest, mille motoks on Ralph Waldo Emersoni järgmine tsitaat:

EDU

Naerda sageli ja palju; võita intelligentsete inimeste austus ja laste kiindumus; teenida ära ausate kriitikute heakskiit ja kannatada välja võltssõprade reetlikkus; hinnata ilu, leida teistes üles parim; jätta maailm maha natuke paremana kas terve lapse, aialapi või ärateenitud ühiskondliku positsiooni kaudu; teada, et vähemalt üks inimene on hinganud kergemini, sest sa oled elanud. See ongi edu.

Sess

2008-01-10T16:28:00.001+02:00

Meeletu sessi ajal suudab vaid see video mu suunurki kergitada.

Enjoy!

Eurotrip vol 10

2007-12-22T20:01:00.000+02:00

Aix en Provence'ist hääletame otse Maconi, s.t jätame Avignoni ajapuudusel minemata. Peale saame üsna kiirelt ning juht on rahulik ning sõbralik prantsuse mees, kes kasutab kiirtee asemel rahvuslikke maanteid. Tänu sellele saame ka loodust ja kohalikke armsaid külakesi imetleda. Ka Avignonist sõidame aeglaselt läbi.

Kuskil poolel maal lähevad meie teed lahku. Edasi võtavad meid peale kaks saksa neidu, kellega saame üle pika aja korralikku inglise keelt rääkida. Tüdrukud on väga hipiliku olekuga ning kasutavad samuti rahvuslikke teid kiirtee asemel, seetõttu meenutab terve pikk sõit Prantsusmaa lõunarannikult riigi keskossa ühte tõelist Eurotrippi, kust ei puudu eksimised, tanklapeatused jms.

Õhtuks jõuamegi Maconi. Macon on meie selle reisi viimane ühine sihtpunkt. Viimasel õhtul ostame poest head ja paremat toidukraami ning peame üleujutatud jõe kaldal piknikku. Mõningaste meenutuste ja kirjanduse saatel ootame, kuni päike loojub ja teeme alles neljandat korda reisi jooksul telgi üles.

Järgmisel hommikul tutvume veel linnaga. Macon on võrreldes lõunapoolsete suurlinnadega väga vaikne ja uimane linn, aga see mõjub pärast eelmiste päevade ärevaid seiklusi nagu palsam haavale. Keskpäeval läheme rongijaama, kus mina istun Pariisi rongile, Mariliis sõidab aga bussiga Taize kloostrisse.

Pariisis ootab mind juhuse läbi Liina ja tema prantslasest sõber Philippe. Koos käime kolme päeva jooksul kõik Pariisi olulisemad paigad läbi, kõige sügavama mulje nendest jätavad d'Orsay muuseum, Pantheon, lõunaks söödud part ning otse loomulikult Eiffeli torn, kuhu läheme enne päikeseloojangut, seega näeme linna nii päevavalguses, loojuva päikese taustal kui ka tuledes.

Minu Eurotrip lõppeb 17. augustil, Mariliis saabub täpselt kaks nädalat hiljem. Oli hea! Soovitan soojalt kõigile, kel vähegi elujanu ja reisihimu südames. Järgmiste reisideni!

Eurotrip vol 9

2007-12-22T17:17:00.000+02:00

Toulonist hääletame edasi põhja poole - Avignoni. Kuupäevaks on juba 11. august. See päev on algusest peale halbadele juhtumistele avatud.

Alustuseks võtavad meid peale kaks märulifilmist pääsenud meest - suurte musklite ja esihammasteta tumedanahaline ning meist lühem pesemata juustega prantsuse irvhammas. Kuna nende omavaheline vestlus ja meile andtud lubadused on enam kui kahtlased, siis palume end esimeses tanklas maha panna. Autost oma asju võttes saan katkise pakiruumi uksega sellise paugu vastu pead, et linnukesed hakkavad silme ees lendama ja söömata jäänud hommikueine tahab välja tulla. Otsustame tanklas veidi kosuda ja enda tuju suure shokolaadiga tõsta.

Järgmises autos, mis peatub, on jällegi kaks umbkeelset prantsuse meest, seekord küll vähe sõbralikumad. Sõbralikkus ei anna aga inimestele tarkust ning üsna varsti avastame end täiesti vale kiirtee äärest. Seal passisime tunni-kaks. Siis peatub must Citroen, sees kolm mustanahalist. Midagi karta pole, varemgi reisi jooksul selliseid nähtud. Nad viivad meid Marseille'ni, seal ühel ringteel peatuvad ning kohe pärast meie autost väljumist panevad autole tuurid sisse ja sõidavad kogu meie maise varaga minema. Tõprad!

Aga ega eesti tüdrukud suhkrust ole, Pille the Superwoman haarab veel lahtisest autouksest kinni, plaaniga see peatada, kuid lõpetab siruli alfaldil keset suurt liiklust. Mariliis, kellele musklitele lisaks ka natuke mõistust antud, jätab samal ajal aga auto reg. numbri meelde. Esimene asi, mida teadvusele tulles näen, on Mariliis, kes selle asemel, et minu tervise kohta küsida, kordab mingeid numbreid nagu rikkis grammofon. Lõpuks leidub ka minu peas mõistust ning kriban need ruttu taskust leitud telefoni.

Meie juures peatuvad paar autot, mis inglise keelt kuuldes ruttu ära sõidavad. Ka kiirabi, mis minu verist külge nähes peatub, sõidab ruttu minema, juht viipab vaid mingis ebamäärases suunas. Lõpuks peatub üks tore noorpaar, kes meid politseijaoskonda sõidutab, kuid oh rõõmu, ka seal ei räägi keegi inglise keelt. Vähemalt saame auto nr neile anda. Seal jaoskonnas pannakse meid politseiautosse ning sõidutatakse vilkurite ja sireeni saatel teise jaoskonda, kus leidub lõpuks ka mõni inglise keelt kõnelev tegelane, kes meilt tunnistuse võtab ja edasist saatust üritab kavandada. Midagi rõõmustavat pole, kõik meie asjad, muu hulgas passid, raha ja lennupiletid olid kottides, lähim Eesti saatkond on aga 800 km kaugusel Pariisis ning pühapäeviti hoopis suletud.

Paar tundi pärast intsidenti antakse mu lõhkisele küljele ka esmaabi. Kuradi valus on! Arsti juures avastan, et kukkusin asfaldile peaga ning sain paugu täpselt samasse kohta, kuhu hommikul. See topeltmuhk aga ei ole mingi tavaline muhk vaid umbes sama suur kui pool tennisepalli ning katsudes pehme nagu sült, mitte kõva, nagu peaks olema. Isegi doktor teeb nägusid. Kuna jagan esmaabist nii üht kui teist, laseb ta mul samal õhtul ära minna, andes hunniku sidumisvahendeid ja medikamente kaasa ning käskides Mariliisil jälgida, et ma öösel magama ei jääks.

Marseille'st sõidutatakse meid vilkurite saatel naaberlinna Aix en Provence, kuid keegi ei ütle meile, miks. Sinna jõudes tervitab meid teine inglise keelt kõnelev politseinik, kes nii muuseas ütleb, et nad said kõik meie asjad tagasi. Kõik! Uskumatuse hüsteeriast üle saanud, kaevame juba 5 minuti pärast oma sassis asjade keskel, jagades politseinike lõbusate silmade all püksikesi ja sokikesi õigesse kotti. Kõik ametlikud ja mitteametlikud toimetused lõpetame öösel 1 ajal ning kuna meil pole kuskile minna, lubavad politseinikud meil samas jaoskunnas magada. Meile antakse üks kontor ja üks välivoodi. Hommikul lubatakse veel jaoskonna dušši kasutada ning üks politseinik viib meid linna servale, et saaksime jätkata hääletamist. Tee peal räägib, et ta on ise ka noorena kirglik hääletaja olnud ning terve Prantsusmaa läbi rännanud.

Eurotrip vol 8

2007-12-07T19:22:00.000+02:00

Kuues päev Cannes’is on eriline – just selle päeva pärast jäime Marco juurde planeeritud 2 päeva asemel terveks nädalaks – toimub rahvusvaheline ilutulestikuvõistlus, kus sel õhtul on Hispaania etteaste. Õhtul kell 10 on terve rannaboulevard täidetud tuhandete pealtvaatajatega, kes on kohale tulnud siit ja sealt üle maailma.

Ja siis ta algab – kõige imelisem ilutulestik, mida ma näinud olen. Maagilised värvid lendavad võimsa muusika saatel peegelsileda mere kohal taevasse, rahvas ohhetab, tuli tantsib veega, silmad täituvad rõõmupisaratega ja põlved ei kanna. Säärane muusika ja tulemängu koostöö viib mind hetkeks justkui teisele tasandile, tasandile, kus pole argielu ega muresid, olen ainult mina, Cannes ja 2007. aasta augustiõhtu. Show lõppeb Metallica laulu ”Nothing else matters” saatel ja see ütleb kõik.

Ilutulestik kestab kokku 30 minutit. Pärast seda oleme kõik sõnatud. Marco, kes kohalikuna on ka varasemaid võistlejaid näinud, ütleb meile, et nägime just võitjaid

Järgmisel päeval teeme väljasõidu Monacosse. Lubame erandi ning kasutame pöidlaküüdi asemel rongi. Raudtee kulgeb mööda rannikut, läbime ühe Cote’d’Azuri linna teise järel. Monaco on ikka jube väike, teeme tervele riigile ringi peale paari tunniga. Käime sõna otseses mõttes kõik kohad läbi. Tegemist on jällegi ühe väga sümpaatse linnaga – rahu, kord, jõukus ja heaolu on saadab meid igal sammul.

Õhtul sõidame tagasi Cannes’i. Viimasel õhtul istume tavapäraselt Marco juures ja joome veini. Õhus on tunda ärevust – Marco ja Cannes on nädalaga liiga armsaks saanud.

Edasi hääletame Touloni, mis on samuti rannikuäärne linn Lõuna-Prantsusmaal. Seal ootab meid uus host Dennis. Dennis on Zimbabwest pärit Inglise kodakondsusega mees, kes elab hetkel Prantsusmaal ja parandab Mac arvuteid. Dennis on äärmiselt kireva eluga mees, oleme tema juures 3 päeva ning jõuame ainult killukese tema imelistest seiklustest ära kuulata. Dennisel on ”girlfriend, who has a girlfriend”.

Toulonis tutvume linnaga ja lebotame rannas 2 päeva, külastame ka ametlikku Disney Store'i, kuhu jätame terve nädala eelarve, kolmandal päeval sõidame koos Dennisega La Ciotat’sse, mis on samuti pisike linn Lõuna-Prantsusmaal. Juttude järgi eelistavad kohalikud puhata just siin, mitte Nizzas ega Cannes’is. Esialgu tundub linn täiesti mahajäetud ja tühi, kuid lõpuks jõuame Alice’i imedemaale – park-botaanikaaed mereäärsetel kaljudel, kus iga järgnev teerada viib üha sügavamale avastustesse. Lõpuks ronime mäe otsa, kust avaneb sõnutukstegev vaade Vahemerele. Olemegi Euroopa mandri äärel.

Eurotrip vol 7

2007-10-17T12:42:00.000+03:00

Nizzas magame tähistaeva ja täiskuu all. Mahe meretuul ja õrn kohin hellitavad meid, olemine on kerge ja meel rõõmus. Alustan hommikut päikesetõusu ajal mõnusa suplusega Vahemeres. Terve päeva veedame rannas mõnuledes ja jääkülma vahuveini juues, aeg-ajalt helesinisesse merre sukeldudes. Pärastlõunal, kui ca 36-kraadine kuumus ja päikesest hell nahk enam rannas ei hoia, jalutame mööda promenaadi kesklinna, vaatame seal ringi ning seejärel võtame suuna Cannes’i poole.

Cannes’is kavatseme olla 3 päeva, etteruttavalt võin öelda, et olime seal terve nädala. Nädala, mis on ehk selle reisi eredate hetkede seas kõige eredam. Rasked kotid, kuumus ja päikesepõletus on meid nii ära kurnanud, et Canne’is Marco (järjekordne host) juurde jõudes mõtleme ainult magamisest. Välja kukub, nagu alati, vastupidi. Marco on 42-aastane väga rõõmus, heasüdamlik, avatud jne noormees, kes vaatab omasoolisi. CouchSurfinguga tegeleb ta väga aktiivselt, meiega samal ajal pakub ta öömaja veel kahele Šveitsi poisile. Kõik koos avame rosé veini pudeli, siis veel ühe....ja veel ühe...ja veel ühe...räägime elust ja meestest, poliitikast ja Cannes’ist. Pärast neljandat pudlit vajume Mariliisiga mõlemad magama. Algus Cannes’is on paljulubav.

Järgmise päeva magavad kõik selle kesklinnakorteri asukad maha. Alles pärastlõunal saame Mariliisiga linna peale. Cannes on väike, aga väga ilus ja glamuurne linn. Firmapoed on igal sammul, samuti printsid-printsessid ja filmitähed. See linn oleks nagu omaette planeet, kus miski ei üllata. Kohe Marco maja ees on lava, kus mammid-papid esinevad muusikakeskuse tümaka saatel koorilauluga. Seal samas mängivad vanamehed petanque’i ning rüüpavad aniisiviina, natuke eemal sadamas luksuskaatri katusel maandub helikopter.

Käime läbi toidupoest, et varuda õhtuks uued liitrid veini, ning raamatupoest, et rannas lebotades ajusurm ei tekiks. Õhtu möödub jälle veini ja väga meeldiva vestluse saatel. Südaööl läheme kolmekesi - mina, Mariliis ja Marco - välja. Marco sõpradena avanevad meile sellised uksed ja võimalused, mis tavaturistidest kaugelt mööda lähevad. Kõigepealt istume Prantsusmaa vanimas gaybaaris ja joome kohalikku aniisiviina, seejärel läheme ööklubisse, kus peale meie on heal juhul veel 2 naist, ülejäänud kõik iharad mehed. Õnneks olen Marco ja tema lahedate sõprade alas, kuhu kiimased käpad ei ulatu. Pidu on vinge ja koju jõuame alles hommikutundidel.

Kolmas päev Cannes’is algab jällegi hilja. Veedame kuumuse ja hella naha tõttu selle pragis puude varjus raamatut lugedes, hiljem Vahemeres sulistades. Elu siin luksuslinnas on nii rahulik, nii muretu, nii vabameelne. Armu või ära! Kui õhtu saabub, algab jälle veini-aeg. Kuna on šveitslaste viimane õhtu Cannes’is, on ka veini tavapärasest enam, kokku 12 pudelit. Peole saabuvad ka šveitslaste sõbrad ning õhtu lõppeb selles samas gayklubis, kus eelmine öögi.

Neljas päev, mis nädalapäevana on pühapäev, Cannes’is on jällegi üks rahulik. Jalutame sadamas ja imetleme luksuskaatreid, jahutame end rannas, loeme raamatut ning käime Mäkis söömas. Õhtul on Mariliisil kohting, mina ja Marco joome teed ning räägime maailma asjadest.

Viiendal päeval Cannes’is otsustame midagi asjalikku teha, kuna viimased päevad on üsna rutiinselt veini ja ranna vahel jagunenud. Käime turismiinfos, avame muuseumide teatmiku, kuid oh rõõmu, esmaspäeviti on kõik muuseumid suletud. Niisiis ei jää muud üle, kui randa minna. Õhtul otsustame oma suurepärasele host’ile süüa teha. Valmistame tortellianisid singi ja parmesani juustuga, kõrvale rüüpame muidugi veini. Hiljem otsime uusi CS-e ning peame plaani, et juba talvel tuleme Cannes’i tagasi.

Eurotrip vol 6

2007-10-09T11:21:00.000+03:00

Öö Jeesuse kuju juures on üsna vilets, sest terve öö kuulen kellegi mehe köhimist ning suurte metsloomade ragistamist. Hommikul võtame suuna Itaalia poole. Sel korral võtab meid peale üks täisvereline itaalia tõugu täkk, kellel oli ilmselt öösel raju pidu olnud, sest tema suust tulevate aurudega oleks saanud kurke marineerida ning silmad püsisid lahti ainult neid lahti hoides. Peale võtab ta meid ainult selle pärast, et ta ei tea, kuhu sõita, ja loodab, et meie teame. Natukese aja pärast on ta omadega nii läbi, et sõidab tanklasse ja pistab minu rooli taha. See on meie kõigi tervise huvides, mis sest et ma pole kunagi varem kiirteel sõitnud ja õieti ei mäletagi, millal viimati rooli keerasin. Mis edasi järgnes, on kirjeldamatu. Šveitsi mägised kiirteed, hingemattev loodus ja võimas Alfa Romeo 150 km-se tunnikiirusega istumise all – see on elu!

Pärast Itaalia piiri ületamist jätame itaallasega hüvasti, kuigi ta kutsub meid endaga Sitsiiliasse. Õhtuks jõuame Torinosse. Torino on üsna igav linn, seda ütleme juba kaarti vaadates. Ringi jalutades muutub ta veel igavamaks. Teeme tiiru siin ja tiiru seal, sööme kebabi ning otsime kuumusest rabatuna poodi, kust veini saaks, kuid isegi poode pole selles linnas.

Päikeseloojangu ajal istume jõe ääres, Mariliis otsustab jalutama minna, mina jään reisipäevikut täitma. Tagasi tuleb ta juba mingi mehega, väga koleda mehega. Kõigele lisaks suhtleb Mariliis temaga islandi keeles, väites et see on nagu itaalia-hispaania keel. See mees ja tema sõber kutsuvad meid endale külla. Iga tola saab aru, millega tegemist. Meie ka, aga janu kuuma duši ja seikluste vastu on nii suur, et otsustame riskida. Surume pipragaasi tugevamini pihku, otsime hädaabinumbrid välja ja läheme uute sõpradega kaasa. Nad on täitsa sõbralikud, mis sest et kogu vestlus käib käte ja paberi abil. Kui kätte jõuab magamamineku aeg, arvavad sõbrad, et neil on tüdrukud kahe voodi vahel ära jagatud, meie arvame teisiti. Et seda neile selgeks teha, räägime pikad jutud maha oma musklis poissõpradest, kes töötavad politseis, Eesti vagadest kommetest ja eluaegsest tsölibaadist ning lehvitame nende silme eest risti. Lõpuks saavad nad aru ning sätin end rahulikult Mariliisi ja pipragaasi kõrvale magama.

Hommikul kasutame jahedust ära, et veel kord linnas jalutada ja netis käia. Lõuna ajal jätkame reisi Prantsusmaa poole. Ebasoodsatel tingimustel peame hääletama jällegi kiirteel, kiirteemaksupunktis. Seal kõrvetava päikese all oleme kokku 2 tundi. Selle aja jooksul kohtume ka Itaalia naispolitseinikuga, kes räägib pika jutu itaalia keeles, samal ajal revolvriga püksivööd kohendades ja pika säärega saabaste kontse kokku lüües, meie räägime eesti keeles veel pikema jutu vastu. Siis, ilmselt nähes, et oleme lootusetu juhtum, näitab ta näpuga teisele poole putkat ja ütleb, et seal on ”ok”. Ehk siis ta saatis meid lihtsalt oma kontrollalast minema.

Seal teisel pool õnnestub hääletamine ka paremini. Järgmine hetk oleme juba kiirteetanklas, kus meid uudistab üks meestekari. Esialgu ei tee neist väljagi, aga siis tuleb välja, et need mehed on kõik turismibussist, kuhu 5 minuti pärast peale ronime. Terve buss on täis rumeenia kiimaseid mehi, lisaks nendele kaks paksu mammit ja meie. Aga pole hullu, hõivame bussi esimese pingi ja naudime konditsioneeri ning head vaadet. Kui sõidame mööda rannikut Itaaliast Prantsusmaa poole, näeme esimest korda selle reisi jooksul Vahemerd. Süda hakkab lööma ning silmad särama, endalegi uskumatu, et oleme siiani jõudnud.

Nizzas võtame kohe suuna randa, jõuame sinna täpselt päikeseloojanguks. Esimesse kohta, kuhu istume, jäämegi terveks ööks. Joome 1€ veini ja vaatame silmapiiritut Vahemerd, mille kohal iga natukese aja tagant maanduvad lennukid ning mööda merepiiri laiub lõputu tuledes promenaad. Oleme mõlemad väga kidakeelsed, sügaval oma mõtetes.

Eurotrip vol 5

2007-09-22T15:37:00.000+03:00

Õlleralli ei jää karistuseta – hommikul on meie vahel vihmamärjas telgis ka Pohmell. Sekelduste vältimiseks korjame telgi päikesetõusul kokku ning suundume 24/7 avatud Mäkki kohvile. Ühtlasi avastame, et veetsime öö English Gardenis, pargis, mille kohta eelmisel õhtul olime veendunult öelnud ”Ükskõik kuhu, aga mitte sinna”. Kell 6 hommikul polegi me Mäkis ainsad rändurid, kõrvallauas istub Boratit meenutav härra, kes (kui ma õigesti mäletan) on Siberist pärit.

Lõunani oleme raekoja kõrval muruplatsil ning jätkame lühikeseks jäänud und. Seejärel jätkame hääletamist Šveitsi poole, sihtkohaks Bern. Saksa-Šveitsi piiril avastame aga, et seda teed pidi ei pääsegi Berni. Otsustame karud mõne teise reisi jaoks hoida ning suundume hoopis Zürichisse ning Luzerni, mis kohalike jutu järgi on palju ilusamad.

Zürichisse saame väga meeldiva abielupaariga. Kui uurime nendelt mõne kauni telkimispaiga kohta, kutsuvad nad meid hoopis enda juurde. Nende järveäärse 5 vannitoaga ja 3 köögiga villasse jõudes, saame alles aru, et nad ise ei jäägi sinna, vaid lähevad oma uude majja natuke kaugemal. Meile jätavad nad hetkel müügis oleva maja.

Tunneme end jälle inimestena – valmistame rikkaliku õhtusöögi mereandidest, mõnuleme vannis, naudime miljonivaadet. Magamiseks valin endale järvevaatega kaminatoa.

Järgmise päeva veedame Zürichis, imearmsas väikelinnas. Igal pool Šveitsis on tunda rikkust, kuid see on kõik vaoshoitult, inimesed on rahulikud ja sõbralikud, keegi ei torma peatult ringi. Kuna Šveits on neljakeelne riik, ei teki meil ka keelebarjääre.

Õhtuks hääletame Luzerni, mis on sama kaunis järvelinn kui Zürich, kuid häirivaid turiste on 10 korda rohkem. Luzerni kasuks räägivad aga lähedal asuvad Šveitsi Alpid. Teeme ka Luzernile tiiru peale ning päikeseloojangu ajal suundume metsade poole. Ööbime väga kõhedas paigas, mäe otsas Jeesuse kuju juures.

Eurotrip vol 4

2007-09-17T13:07:00.000+03:00

Hommikul 6 ajal, päikesetõusuga korjame telgi kokku. Jätkame hääletamist Saksamaa, täpsemalt Müncheni poole. Miks me ühtäkki otsustame lõunasse suundumise asemel põhja sõita, sellele ei osanud siis ja ei oska ka praegu vastata.

München ei jäta meile linnana mingit erilist muljet: majad on koledad, vaatamisväärsusi pole, igal samul on Aasiast pärit turistid ning süüa saab ainult McDonaldsist. Pärast lühikest linnatiiru läheme õllepealinna kõige kuulsamasse pubisse Hofbräuhaus. Õlle mittejoojana pigistan veel kord silma kinni ning tellin ühe õlle, hetke pärast visatakse lauale liitrised kannud. Oh rõõmu! Plaanitud tunnisest istumisest saab viietunnine istumine.

Hofbräuhaus on Müncheni kõige säravam leid. Ta pole mitte kõige kuulsam, vaid minu meelest ka kõige vanem ja kõige suurem õlletuba. Mitme saaliga kõrts on igal hetkel puupüsti rahvast täis, õblukesed ettekandjad jooksevad peatumata saalis ringi, käes vähemalt neli liitrist kannu või kolm kandikutäit toitu, saali keskel mängib kohalik bänd täie võimendusega õllelaule ning siit-sealt kostab pidevalt meeldivat naeru.

Satume ühte lauda seltskonna Baierimaa meestega, üks koledam kui teine, ning 90-aastaste kohalike naistega, kes vähemalt kaks korda nädalas seal käivad. Baieri mehed on äärmiselt uudishimulikud ja ebameeldivad, aga viis tundi on piisaalt pikk aeg, et sõbruneda ning lõpuks kingime neile Eesti lipugi. Selle peale tuuakse lauda terve kandikutäis erinevaid shot’e saksa likööri ning topitakse kaela suveniirõllekannud. Südaööl vinname (endiselt rasked) kotid selga ning tuigume kõrtsist välja. Lühikese sihitu uitamise järel leiame ühe lossi pargis põõsaste vahel telgile sobiva koha.

Eurotrip vol 3

2007-09-10T11:32:00.000+03:00

Järgmisel hommikul kingime Sarale sünnipäevaks kaelaehte ja Eesti lipu, joome kohvi ning sätime sammud Doonau poole. Otsustame, et enne jõe leidmist Viinist ära ei lähe. Tund-kaks kõndimist ja olemegi kohal. Pärast vees plätserdamist ja kalade toitmist sõidame metrooga linna äärde ning jätkame hääletamist Salzburgi.

Salzburgis ootab meid järjekordne host Dominik, kes on lingvistikatudeng ja mängib rokkbändis bassi. Samal ajal pakub ta öömaja ka ühele lõunakorealasele Jihoonile. Neljakesi koos sõidame linna kõrval kõrguva mäe otsa päikeseloojangut vaatama. Pimeduse saabudes hakkab linn tuledes särama, seal taamal on lennujaam maanduvate ja õhku tõusvate lennukitega, linna ümbritsevad aga võimsad, hirmutavad ja erutavad Alpid.

Tagasi Dominiku juures, avame 2 veinipudelit ning juttu jätkub kauemaks. Alustame teemadega küll valest otsast: kõigepealt räägime religioonist, poliitikast, Põhja-Korea ja Lõuna-Korea suhetest ning Venemaast, seejärel maailma keelte omapärast ja lõpuks muusikast.

Järgmisel päeval võtame Salzburgi vaatamisväärsused ette. Kõigepealt Hellbrunni loss, kus valmis ”Helisev muusika”, sealt edasi kesklinna, mäe otsa lossi, mäest alla Toomkiriku ette, Mozarti sünnimajja, suveniiripoodidesse ning lõpuks linnale tiir peale. Juba hetk hiljem oleme jõe ääres õlle joomas (ma endiselt ei joo seda) ning Mozarti komme söömas. Süda nurrub rahulolust.

Õhtutundidel toome oma kotid Dominiku juurest ära ja läheme linnast välja jõe äärde. Seal joome 2-eurost kvaliteetveini, sööme hallitusjuuste ning naudime loodust. Pimeduse saabudes teeme esimest korda reisi jooksul telgi üles.

Eurotrip vol 2

2007-09-04T00:50:00.000+03:00

Pärast rasket unetut ööd, mis möödus Vana Tallinna ja jätkuvalt 40 kraadiga, vinname kotid selga ning kõmbime Bratislava turismiinfosse, et kasutada Internetti ja leida uued CS-id. Kuid ei midagi. Leiame sealt hoopis ainsad Eesti turistid, keda reisil kohtasime. Oleme juba leppinud olukorraga, et Viinis ei oota meid keegi. Enne Bratislavast lahkumist peame veel Doonau kaldal lõunapausi, et kotid vähemalt musta leiva võrra kergemaks saada. Samas tõdeme, et Euroopa teede atlas on kadunud, just siis, kui seda tõeliselt vaja läheb. Tundub, et enam hullemaks minna ei saa ... aga saab küll!

Bratislavast Viini on 60 km, tundub et see maa on kökimöki läbida, aga oh ei! 60 km jooksul suudame leida taas umbkeelse rekkajuhi, kes seekord isegi vene keelt ei mõika. Slovakkia-Austria piiril oleme mitmekordsed kriminaalid: kõigepealt avastab piirivalvur, et rekkas viibib 3, s.t lubatust rohkem inimesi. Haarame selle peale oma kotid ning ületame piiri jala, aga oh õnnetust – vales kohas. Vilistades ja vilkuritega tuleb politseinik meile järele. Pärast korralikku piiriületust ronime esimese nurga taga samasse rekkasse ning sõit võib jätkuda. Minu jaoks tähendab see aga sõitu kottide ja magamiskoti alla peidetuna.

Umbkeelsus ei too aga kunagi head ning ühel hetkel avastame end keset valet kiirteed vihma käes, Viinist 12 km kaugusel. Läbi ime jõuame pärast põllurännakuid rahvusliku tee äärde ja viskame uuesti näppu. Juba kolmas auto peatub, juht on veel õnnelikum kui meie, et saab meid peale võtta. Eriti abivalmis mees on rahvuselt türklane ning räägib täpselt neid keeli, mida meie ei räägi. Et aga abistamissoov nii suur on, viib ta meid oma sõbranna juurde, kes inglise keelt jagab. Kui see sõbranna, türklasest üksikema, kuuleb, et me polegi Hiltoni hotellist huvitatud ning plaanime telgis ööbida, pakub ta meile öömaja enda juures. Läbi suurte kahtluste nõustume, kuigi õhtuselt linnatuurilt naastes teeme panuseid, kas türklaste kahtlane netikohvik, kuhu kotid jätsime, on ootamatult suletud ning haihtunud või mitte. Usaldus tasub ära: kõik on alles + lisaks mugavale asemele kesklinnas, kostitab naine meid kohvi ja küpsistega, millest terve vihmase päeva unistanud oleme. Tütar Sara on veel sõbralikum, ta on lausa hull meie järele ning veenab meid veel üheks ööks jääma.

Uus päev Viinis on täis imelist arhitektuuri ja fantastilisi kultuurielamusi. Kui kesklinnas on viimne kui vaatamisväärsus nähtud, võtame suuna Doonau äärde. Tee äärde jääb aga lõbustuspark ning kuna igas inimeses on peidus pisike ja vallatu laps, nõnda eksime ka meie Doonau teelt ja pöörame lustiaeda. Valime kõige rahulikuma ja kõrgema atraktsiooni, et oleks hea linna vaadata ja Doonau üles leida. Välja tuleb aga see, et üleval olles hoiame kätest, pigistame silmad kinni ja karjume üksteise võidu. Alla jõudes vaid noogutame teineteisele ja ütleme: ”Ilus linn.”

Lõpuks jääbki Doonau leidmata ning valime uueks sihtkohaks Belvedere’i lossi. See on just kui tükike paradiisiaeda muidu kivise Viini kesklinnas.

Edasi jalutame Schönbrunni lossi, mis asub küll keskusest eemal, aga see-eest lööb ilu ja suurusega.

Pärast sellist ca 30 km-st rännakut vajuks iga vähegi normaalne inimene ilmselt voodisse, kuid meie mitte. Nimelt on lausa patt käia Viinis ilma, et kontserti külastaks. Paneme siis selga kõige pidulikumad rändurite T-särgid ning läheme kontserdimajja Mozartit kuulama. Rõõmsate helide saatel ketran viimaste päevade sündmused vaimusilmas läbi ja ootan juba põnevusega, mida uut põnevat on elul seks reisiks pakkuda.

Eurotrip vol 1

2007-08-31T00:02:00.000+03:00

Alustan ülevaadet Eurotripist päeval, mil ka Mariliis jõudis elu ja tervisega tagasi Eestimaale. Nüüd - sit back, relax & enjoy!

Reis algab 20. juuli hommikul kell 8.30 Laagri Maksimarketi juures. Päike särab ja sama teevad meie ärevusest põksuvad südamed. Seda sära jätkub täpselt nii kaua, kuni esimene auto peatub, sest seljakottide rekka kabiini vinnamine võtab aega mitu head minutit, misjärel säravad silmad asenduvad higipiiskadega otsa ees. Tuju on aga jätkuvalt hea. Etteruttavalt võib öelda, et Eestis oli kogu reisi jooksul kõige raskem hääletada, sest 100 km Pärnusse läbisime 3 autoga. Pärnust edasi saime Riiga, sealt edasi saame aga Enrique Iglesiase välimusega bulgaarlasega, kellega suheldes tuli meil oma rohkem kui roostes vene keel käiku lasta. Lisaks arvas bulgaarlane, et Lõuna-Prantsusmaa on täiesti ebaõnnestunud sihtkoht ja me peaksime hoopis temaga Bulgaariasse minema.

Läti-Leedu piiril rekkajuhi kohustuslikku puhkepeatust pidades satume aga tõelise varanduse otsa – trehvame paaris sõitvaid eesti rekkajuhte, kes on teel Ungarisse ja Itaaliasse. Pikema moosimiseta võtavad nad meid peale ja pakuvad küüti Bratislavani. Esimese päeva õhtuks jõuame Leedu-Poola piirini, kuhu jääme ka ööseks. Rekkajuhid, lisaks meie lõbustamisele, harimisele ja toitmisele, annavad tagatipuks ka ühe autodest meile magamiseks, et me ei peaks telgis külmetama või võõraste onudega magama.

Järgmised kolm päeva mööduvad mugavas autos sõites ja bensukates seistes. Tasapisi hakkame ka rekkajuhtide kahtlasest huumorist aru saama ja lõpuks viskame isegi paar kildu raadiosaatjasse.

Neljanda päeva hommikul jõuame Slovakkia pealinna Bratislavasse, mis tervitab meid põrgukuumusega – ca 40 kraadi ja kõrvetav päike. Sellest hoolimata käime kohusetundlikult kõik linna vaatamisväärsused läbi, sööme Slovak Pub’is traditsioonilisi toite ning imetleme päikeseloojangut Doonau ääres. Ööbime CouchSurfing’u kaudu leitud Brandoni juures kesklinnas.

Kodu!

2007-08-17T23:26:00.000+03:00

Olengi elu ja (peaaegu) täie tervisega Eestimaal tagasi. Oi milline reis, oi millised elamused... Kui tahate teada, kuidas me Viinis türklaste juurde sattusime või Canne's homonädala veetsime või kuidas meid Marseille's täiesti paljaks rööviti ning öö politseijaoskonnas olime, siis püsige lainel!

Eurotrip

2007-07-20T00:38:00.000+03:00

Ongi käes aeg, mil viskan rannariided, suusamütsi, Vana Tallinna ja veel mõned vidinad oma ustavasse seljakotti ning asun Bananaga kauaoodatud Eurotripile. Pöidlaküüdiga reisi sihtpunktideks on sel korral hubane Kesk-Euroopa, kultuurilinnad Viin ja Salzburg, võrratud Alpid, Saksamaa õllelinnad ja kõige lõpuks Lõuna-Prantsusmaa Vahemere-äärsed eliitpaigad. Kirsiks tordi peal on romantiline Pariis ja tema kultuuripärand.

Muidugi seda kõike juhul, kui ma oma 14 kg kotiga Pärnu maantee äärde üldse jõuan.

Olge mõnusad ja 17. august 15.20 Tallinna lennujaamas!

Usaldusest

2007-07-18T00:19:00.000+03:00

Seoses kohe-kohe saabuva, loodetavasti põneva ja seiklusterohke reisiga olen viimastel päevadel mõelnud palju usaldusele. Minu ühiskonnas on see kuskile ära kadunud. Pole enam seda elu, mis virvendab silme ette Anne Veski ”Jätke võtmed väljapoole” laulu kuuldes. Praegune demokraatia peaks olema parim valitsemisvorm, kuid tegelikult oleme anarhismile ja loodusseisundile lähemal kui kunagi varem. Kahtlustame kõike ja kõiki.

Milline on lahendus?

Vastus on lihtne – reisida. Just reisil olles taastub alateadlikult usaldus võõra(ste) vastu. Põhja nägemata oleme valmis sisse hüppama, teed küsima, poes arveldama, kahtlast toitu sööma ning end vabalt tundma. Siinkohal rõhutan, et anomaaliad ehk mugaval-puhkusereisil-end-stressi-pabistavad-inimesed jätan praegu vaatluse alt välja. Minu sümpaatia kuulub muretutele hääletajatele, kes usaldavad küüdipakkujat, võõraid põõsataguseid ning kultuure.

Usaldus on mõnus, vabastav, isegi egoistlik. Demokraatia ja reeglid tekkisidki seetõttu, et inimesed ei tahtnud olla pidevas hirmus. Üks munk rääkis kord ränduritele: Always trust in people, because then no harm can come to you, even if they do or did have evil intentions. Ja see on üsna lähedal tõele.

Täna otsustasin kirjutada raamatu

2007-07-13T18:09:00.000+03:00

Täna otsustasin kirjutada raamatu. Raamatu, milles on vastused, mis lööb jalust nõrgaks, mis paneb südame kloppima ning kõige apaatsemadki inimesed täiest kõrist hüüdma “Tahan veel!”. Raamatu, mis õpib ja õpetab, võlub ja torgib hinge, rändab mööda maailmaavarusi ja on ainulaadne omasuguste seas. Tahan kirjutada teose, mis pakatab elujõust, milles on omal kohal sõprus ja hoolimine, siirus ning ausus, õiged väärtused ja ebaolulise vähesus. Seda raamatut peaks olema mõnus lugeda.

Jah, ma otsustasin kirjutada raamatu … kuid siis sain aru, et sel pole mõtet, et see teos on juba olemas, et minu elu ongi see raamat.

Soomes...

2007-07-07T14:58:00.000+03:00

Soomes olevat hääletamine tabu ja võimatu. Hääletasin.
Soomes olevat saun püha paik, kus lapsed eostatakse ja sünnitatakse, tähtpäevi peetakse ning lõõgastutakse. Käisin saunas.
Soomes olevat rokkmuusika populaarne. Ei, see on nende elustiil.
Soomlased olevat kinnine rahvas. Ei nõustu!
Soomlased olevat suured joodikud. Jäin neile alla küll.
Soomes olevat kallis elu. Raha sai otsa tõesti.

Jaanipäeval...

2007-06-24T23:16:00.000+03:00

... otsisime kaunist metsatukka, aga jõudsime paradiisiranda
... lootsime leida jaaniussi, aga kaldale sõudis hoopis poolakast kalamees oma kummipaadiga
... hakkasid kõik soravat vene keelt rääkima
... tahtsime tõelist Suislepa pidu Austraalia kastmes, aga saime rahvusõhtu-maailmakultuuri kompoti
... oli palju nalja

Peitus

2007-06-18T19:29:00.000+03:00

Mida teha siis, kui sess on põlvini, peavalu paneb jooma ja sõna "(üli)kool" kuuldes tekivad krambid?

Lihtsaim lahendus on ära põgeneda. Kui eksam mind ei leia, on see tema probleem. Justament tuleb ära sõita, näiteks...Stockholmi. Kolm päeva täidetud pisut roostes rootsi keele, lõbusa seltskonna, vanalinna jalutuskäikude, õdusate tänavakohvikute ja mereäärsete päikeseloojangutega. Eksamid ja literatuurid on unustatud, argifilosoofia möllab aga sajaga...

Tagasi Tallinna lennujaamas, annan teatepulga juhuslikult kohatud tuttavatele, üks põrutas samuti Svenssonite maale, teine Kiievisse - igaühel oma peidupaik.

Mõte alasti!

2007-06-09T18:05:00.000+03:00

Vean kihla, et mõnikord valdab sind metsik tahtmine teada, millest ja mida ma mõtlen. Täna ma teen seda, ma avaldan jupikese enda mõttelindilt.

Tsiteerides Tooli:
Kuna tegelikku maailma moodustavate individuaalsete asjade seas ei ole midagi, mis kutsuks meis esile ideid, mis vastaksid üldistele predikaatidele, näiteks ideed niisugusest nähtusest, mida märgiks predikaat “on kollane”, kuid tähendust-omava nimena peab see midagi nimetama, siis toob Locke sõnade ja individuaalsete asjade ideede vahele justkui vahendava entiteedina sisse abstraktselt-üldised ideed ehk “nominaalsed olemused”, nagu ta neid nimetab.

Ja nii edasi. Metafüüsika on mõnus!

Sessitoimetused

2007-06-02T22:28:00.000+03:00

Jess, ta tuli tagasi! Oi, kuidas ma teda igatsesin... See pikk tüütu periood, mil muidu laisk ja lohakas Pille muutub haiglaselt korralikuks koristajaks ning hämmastaval kombel võib muidu kodus passivat Pillet kohata erinevatel seltskonnaüritustel ning kõige vingematel pidudel. Peamine, et oleks vabandus mitteõppimiseks.

Kõige selle vahele mahuvad loomulikult ööd täidetud religiooni ja piiblilugudega, eetika ja egoismiga, keskkonnafilosoofia ja sügava ökoloogiaga, mikro- ja makroökonoomikaga... Võibolla kunagi, kui mul sessistress üle läheb, esitan Volbergi kombel oma mõtteid. Täna mitte.

Täna avaldan arvamust rollimängude kohta - need on sigavinged! Vähemalt need, mis toimuvad Heleni pool ja milles osalejad on nii sügavalt rollis sees, et kogu järgnevaks õhtuks kaob piir reaalsuse ja unelm-fantaasia vahel. Jah, palun veel!

Ungari lõpetuseks

2007-05-21T21:38:00.000+03:00

Päev pärast eesti õhtut oli tuim ja pea pooltel möödus see veepudeli seltsis. Üks soomlane ütles selle kohta tabavalt: ”At first, when you wake up, you think that oh my god, i don’t wanna die. And then a bit later you beg for someone to give you a gun.”

Hommikutunnid möödusid päikese käes, lõuna veetsime päikese käes, pärastlõunal algasid ettevalmistused viimaseks õhtuks, mil etendasime külarahvale workshopides õpitut. Meedia grupp näitas videot. Neljakeelne show oli üllatavalt lahe, isegi umbkeelne külarahvas jälgis huviga.

Viimane õhtu jätkus harjumuspäraselt veiniga, erand oli vaid see, et seks õhtuks hoiti need kõige paremad veinid. Nõnda me siis istusime ja vestlesime, andsime lubadusi järgmisel aastal Eestis kohtuda, vahetasime kontakte, heietasime möödunud nädala sündmusi ning naersime kõhud kõveraks. Mina ja kaks ungarlasest meedia grupi liiget tegime ennastsalgava otsuse veel viimasel ööl kõikidele mälestuseks CD-d kirjutada.

Hommikul vara asusime uuesti sellele pikale Börcs-Györ-Budapest-Praha-Tallinn teekonnale. Mõned meeldivad tunnid veetsime Budapesti ja Doonau imesid uudistades ning kell 23.50 puudutasid jalad taas kord Eestimaa pinda.

Milline nädal see oli!

Mida ma Ungari reisi kokkuvõtteks oskan öelda? Endalegi uskumatu, aga selle nädalaga muutusid tunduvalt minu väärtushinnangud ja unistused. Miski minu hinges ärkas ellu. Oli see nüüd kirglik elujanu, labane laiskus, vabaduseiha või teadmishimu, seda teavad vaid Györi päikesepaiste, Pannonhalma kloostrimüürid ja Börcsi laululinnud.

Lõputu sünnipäev

2007-05-16T00:51:00.000+03:00

Kaks jõge kohtuvad

Pannonhalmast liikusime edasi Györi, kus hulkusime niisama ringi, ründasime pangaautomaati, pidasime eesti rahvusõhtu ettevalmistuskoosolekut ning lõpetasime kultuuriprojektile ”kohases” toitlustusasutuses – McDonaldsis. Tagasi Börcsis, seltsielu võis jälle alata. Ühel hetkel tundsin aga, et olen vales kohas. Kollase vakstuga kaetud lauad ja punased toolid ei olnud tol hetkel minule. Võtsin seepeale oma roosa suveveini ja võileivad (sõna ”sai” vastu olen veel mõnda aega allergiline) ning läksin tsivilisatsioonist eemale, karjamaale, kus rohi põlvini ja õhk joovastavalt värske. Seal täiskuuvalgel pidasin iseenda seltsis piknikku ja mõtlesin elu üle. Mõnus oli. Tagasi jõudsin mõned minutid enne südaööd ehk hetk enne ”lõputu sünnipäeva” algust.

Algus oli rahulik – kollane vakstu, roosa vein ja Massaaži-Siim, edasi tuli kollakasroheline vakstu, valge vein ja pokker. Kell 3 (endiselt öösel) tundsin püksis kummalist värinat. Kui ma sealt lõpuks telefoni leidsin ja tähekombinatsiooni L i i n a kokku veerisin, loetlesin peas 4 potentsiaalset Liinat, kes mulle helistada võiks, aga teisel pool liini oli ikkagi see viies, see matkakaaslane, kes viimase aasta on isepäi Austraaliat avastanud ja kelle peale ma kadedusest roheline olen. Nüüd aga oli tema Uus-Meremaal ja mina Ungaris ning me mõlemad olime õnnelikud.

Päeval jätkus sagimine workshop'ides ning pärastlõuna veetsime Györis mineraalvee spaas lõõgastudes. Õhtul oli aga eesti rahvusõhtu. Pakkusime kama, sprotte, musta leiba, Kalevi komme ja šokolaadi ning otse loomulikult Viru Valget ja Vana Tallinnat. Kõik kiitsid. Seejärel laulsime ning tantsisime, tantsisime üksi ja tantsisime koos, tantsisime makiga ja tantsisime vilepilliga. Tore oli, kuni...olin juba unustanud, et mul on endiselt sünnipäev. Kuulasin siis neljas keeles sünnipäevalaulu, võtsin vastu oma kingi, embasin ja embasin ja embasin, sõime maailma parimat torti ning hetk hiljem jätkus pidu veel hoogsamalt. Kuigi ei pea sünnipäeva väga eriliseks sündmuseks, palju tähtsam on see päev kindlasti emale, oli seekordne tähtpäev kuidagi liigutav.

”Lõputu sünnipäev” kestis veel terve öö ja teatud hetkel oli tunne, et Liina kõnest on juba aasta möödas.

Vaimutoit Ungaris

2007-05-13T16:19:00.000+03:00

Ungari õhtu eestlaste afterparty toimus jällegi haigetoas, kus kuus inimest leidsid end kahest voodist ning arutasid tähtsaid maailmaasju.

Uuel päeval jätkasid draama workshopi tegelased hingestatud proove, samal ajal kui meedia workshop, s.t mina ja kuus isast, haarasime jalgrattad ja põrutasime külakest filmima. Sõitsime põski paitava päikese all, mööda sirgeid alleesid ja käänulisi metsateid, läbi kohaliku spordikeskuse ja üle tillukese autosilla. Mäest alla vuhisedes sulen silmad ja tunnen jahutavat tuult sasimas mu juukseid, tunnen adrenaliini magusat maitset, tunnen vabadust. Sellist vabadust kohtab ainult 2007. aasta kevadel Ungaris Börcsis. Rattatuuri jooksul tegime pidevalt peatusi, et võtta üles parimad kaadrid ning salvestada eesti aktsendiga ungarikeelseid lauseid teistele laagrilistele ja tulevastele põlvedele naermiseks. Väsitav päev sadulas lõppes jällegi kogu kamba seltsis soomlaste rahvusõhtul. Põhjanaabrid kostitasid kõiki lagritsa, lagritsa ja lagritsalikööriga. Tundub, et neile meeldib lagrits. Õnneks pole vein Ungaris otsa lõppenud :P

Järgmisel päeval külastasime Pannonhalmat ja sealset benediktiini kloostrit, mis tegutseb aastast 996 ning on kantud ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Klooster pakkus rohkelt silmarõõmu – romaani- ja gooti stiilis kirik, Jumalaema kabel ja kaunid hooned kesk lillemerd säramas päikese käes. Kõik see paiknes sealse piirkonna ainsa mäe otsas, kust avanes imeline vaade kloostri viinamarjaistandustele ja mäe jalamil asuvale linnale. Kui midagi ette heita sellele pühale paigale, siis just nimelt pühaduse puudumist. Klooster ja selle ümbrus oli muudetud supermarketiks: suveniiripoed igas hoones, postkaartidel kujutati muu hulgas munkade arvuteid ja kivipõrandat, iga 5 minuti järel saabus uus bussitäis turiste, kes lärmasid ja suitsetasid, kus vähegi võimalik. Kuid olgem ausad, ma ei oleks sinna imelisse paika üldse sattunud, kui ta poleks nii kaubanduslik. Pannonhalma kloostrist ostsin ka siiani parima veini, mida joonud olen. Linnas oli samal ajal mingi vabaõhufestival, kus sai nautida kohalikke süldibände ja kvaliteetveini, mille klaasitäis maksis 5 Eesti krooni.

(Jätkub...)

Me oleme Eestist, me...

2007-05-06T23:59:00.000+03:00

Oli see nüüd juhus või õnnelik saatus, aga minu selle aasta esimene välisreis oli ajastatud parimale ajale. Esiteks ei pidanud nägema, kuulma, tundma ega maitsma aprilli lõpu koledusi Tallinnas ning teiseks veetsin madjaritemaal veel väga kauaks meelde jääva sünnipäeva.

Kui eestlased Ungari väikelinna Börcsi jõudsid, oli päike juba loojunud, lipud heisatud ja reeglid kirjutatud. Halenaljakalt laulsime kottpimedas hümne, kuulasime linnapea kõnet ning tantsisime indiaanisugemetega loodustantse, silme ees 15-tunnisest lennu-metroo-bussi-rongi-jalgsireisist tingitud hallutsinatsioonid ning keel karjumas veini järgi. Sel korral oli küll tegemist hüüdja häälega kõrbes, sest niipea kui voodit nägin, sinna ma ka vajusin.

Mis seal ikka, uuel päeval uue hooga. Kõigepealt möllasime soomlastega Györi linnakeses (Ungari Tartu – tudengid, jõgi, kaarsild ja jalakäijate tänav purskkaevuga), täitsime ungarlaste poolt ette kirjutatud ülesandeid, nt karjusime peatänaval ”Öt török öt görögör dögönjöz örökös örömök között” või laulsime kohalikke laule ning pidime umbkeelses linnas tuletiku millegi suurema vastu vahetama. Meie grupi saagiks oli hüperseksikas kokakoola plakat. Päev jätkus päikese, veini ja ... kõhugripiga. Järgmise ööpäeva veetsin stabiilselt tualetipotiga tutvusi tehes või meeldivas seltskonnas karantiinis, toiduks peotäis rohtusid ning joogiks kohalik heitvesi, mida nad teeks nimetasid. Kuna peaaegu pooled eestlased olid sama tõve küüsis, siis ei tulnud igavuse ja sotsiaalsuse pärast muretseda, haigetuba oli laagri kõige popim peopaik.

Sama ootamatult, kui tuli, oli haigus kadunud ja eudaimonia otsingud võisid jätkuda. Ungari rahvusõhtul saime õiget guljašši, koduveini, tavalist veini, poeveini ja veini, lisaks veel natuke snäkke ja sealset vägijooki palinkat. Võõrustajad olid meie jaoks pillimehed Transilvaaniast kohale kutsunud ja nii ei jäänud laagrilistel muud üle kui kossuplatsil end hingetuks tantsida.

(Jätkub...)

Veiniparadiisi!

2007-04-25T22:59:00.000+03:00

Järgmise nädala veedan hõimurahvastega koos Ungari kõrvetava päikese all; seitse maagilist päeva täidetud joovastava veini, rikkaliku kultuuri ning mõnusa seltskonnaga. Yeah baby yeah!

Soomeugrilaste seiklustest Ungarimaal saab lähemalt lugeda http://kultuurkulttuurikultura.blogspot.com

The Addiction

2007-04-18T19:58:00.000+03:00

Sattusin kord täiesti juhuslikult kodukandi Säästumarketis DVD-de letti uudistama. Veel suurem juhus oli see, et leidsin kirevate, värvipaberisse mässitud plaatide tagant küllaltki lihtsa mustvalge kaanekujundusega õudusfilmi ”Sõltuvus” (”The Addiction”). Tutvustus algas lausega: ”Noort filosoofiatudengit ründab vampiir otse tänaval.” Otsustatud! Ausalt öeldes ei lugenudki edasi, haarasin oma eksemplari ja tormasin kassasse, päeva õnnestumise karikasse lisas viimase tilga filmi hind – 11.90. 11.90! Suurest rõõmust osta kas või 10 tükki, kui arvestada praegust tarbimisbuumi.

Igatahes, kroonilise ajapuuduse käes vaeveldes ei jõudnud ekraniseeringut varem vaadata kui alles paar päeva tagasi. Muljed? Kõige suurem üllatus oli muidugi teose värvilahendus – kes oleks osanud arvata, et mustvalged pildid esikaanel tähendavad ka mustvalget filmi. Mis seal ikka, minimalism on voorus. Järgmist minimalismi esinemist ei tulnud kaua oodata, sest üsna pea sai selgeks, et ka soundtrack-iga polnud tegijad end vaevanud. Sisu kohta nii palju, et seda ei olnud. Näitlejad olid koledad ja kehvad ning kokkuvõttes oli see film üks suur ebaõnnestumine. Sellegipoolest peitus kogu tolle jubeduse taga teatud filosoofiline mõte, millele ma küll sajaprotsendiliselt pihta ei saanud, kuna kohati magasin, aga selle ühe pisikese mõttejupi pärast ei tee ma filmi päris maha, vastupidi – lisan oma vaadata-uuesti-listi, siis ehk järgmine kord püsin üleval ka. Ning kokkuvõttes oli ta kõigi oma veidrustega elamus omaette.

Entertainer

2007-04-17T21:05:00.001+03:00

Olnuks mul pisipõnnina võimalik vaid valida supersäravate lelude ja selle mehe vahel...

Filosoofiast

2007-04-16T17:52:00.000+03:00

Tunnen, et võlgnen kõigile ühe seletuse. Nimelt olen üksnes vähestele väljavalitutele põhjendanud oma erialavalikut ning selle tõttu olen pidanud mitmel korral kannatama halvustavaid ja äärmiselt üllatunud pilke. Inimesed ootavad ühelt keskkooli kullaga lõpetajalt midagi kõlavamat kui filosoofia. Juura, arstiteadus, majandus, rahvusvaheline äri(suhte)korraldus - midagi sellist oodatakse tänapäeva noorelt, mitte eimidagiütlevat ja -lubavat filosoofiat. Siin tekib minu ja kõikvõimsa üldsuse arvamuste lahknemine, mina nimelt pean filosoofiat ülimaks.

Miks?

Kui alustada ajaloo tasandil, siis õhtumaine mõtlemine sai alguse just Vana-Kreeka mõtlejatest, tõlkes tähendab filosoofia tarkusearmastust. Filosoofiast on alguse saanud peaaegu kõik eriteadused ning tänapäevani assotsieerub filosoofia millelegi vastuse otsimisega, millegi elitaristlikuga, millegi intellektuaalsega.

Karjääri tasandil on nüüdisajal palganumbrite kasvamisest üha tähtsam enda isiksuse areng, pidev muutumine paremaks inimeseks, järjepidev õppimine, seoste leidmine ja avatud silmade ning südamega maailma avastamine ja seda kõike hindavad ka tööandjad. Ning ausalt öeldes on vähe erialasid, mis eelnimetatut õpetavad, filosoofia aga kindlasti teeb seda. Mis kasu on portfelliteooriast ja samaväärsuskõverate tundmisest, kui sa ei suuda
neid kokku pannes reaalselt tegutseda?

Viimaks esteetiline tasand, mis on küllaltki isiklik ja individuaalne. Minule pakub filosoofiliste tekstide lugemine samasugust naudingut, nagu mõnele mehele kalli auto nägemine, omamisest rääkimata. Ning parem veeta need 3 ülikooliaastat meelepäraste teemade seltsis, kui hulluda tuimade ainete keskel.

Ning lõpetuseks avaldan pisikese saladuse kõikidele pessimistidele, kes on veendunud, et jään eluks ajaks töötuks või heal juhul saan supermarketi poemüüjaks: minu suur-suur hobi on majandus ning õpin seda ka kõrvalerialana ja tasapisi juba töötan selles vallas. Endiselt olen aga veendumusel, et filosoofia annab mulle selle energia ja elurõõmu, et praktilisemates valdkondades tegutseda.

Tervitused Matsile, minu lemmiktegevfilosoofile! Luban, et ka edaspidi kuuled üht-teist erialast.